Eliana Koov

haridustee

2012. lõpetatud psühholoogia bakalaureus Tallinna Ülikoolis
2018. lõpetatud Doula õppeprogramm Põlistarkuste- ja Rahvaravi koolis

töömeetodid

Meile on antud 9 kuud ootust, mille ajal saab igakülgselt valmistuda beebi saabumiseks. Mäletan, kui ma ise oma esimest last ootasin, kuulsin ämmaemandat lausumas: “Ära valmistu sünnituseks, vaid lapse sünniks!” Nüüd doulana olen oma toetuse üles ehitanud sellesama elutarkuse peale.

Sünnitus on selles osalevate inimeste jaoks alati elumuutev protsess. Selle protsessi mõistmine ja teadlik juhtimine aitavad kaasa sellele, et muutus oleks positiivne ja väestav. Doulana aitan leida kõikide võimaluste seast need aspektid, mis on olulised just Teile!

• Sünnituse füsioloogiline pool
• Sünnituse emotsionaalne pool
• Protsessijuhtimise meetodid
• Uskumused seoses raseduse, sünnituse ja beebiga
• Hirmu pööramine iseenda ressursiks.

Lisaks suursündmusele on oluline raseduse ajal valmistuda esimesteks sünnitusjärgseteks päevadeks ja kuudeks. Eelnev teadmine aitab ennetada võimalike ebakõlada teket. Mida rahulikum ja läbimõeldum on see periood, seda nauditavamalt see möödub.

Iseenda, partneri ja beebi eest hoolitsemine ning hoolimine  
Beebi toitmine ja iseenda toitumine
Vajalikud vestlused partneriga ja lähedastega

minu tee sünnitoetajana

Soov sünniga seotud olla on minus idanenud juba 2008.aastast, kui kõrghariduse osas olin kahe valiku vahel. Ma ei teadnud, kas minna õppima psühholoogiat või ämmaemandust. Tol hetkel ma valisin neist esimese.
Peale oma esimese lapse imelist sündi, kuid väga rasket algust, 2012.aastal langesin ma sünnitusjärgse depressiooni küüsi ja sel hetkel ütlesin ma endale, et kui ma suudan kasvõi ühe ema sellisest kannatusest päästa, olen ma millegagi siin maailmas hakkama saanud.
Olen oma kogemust sellest ajast saadiks väga ausalt jaganud, sest usun, et samastumine ja arusaam, “ma pole ainuke” juba aitab! 2016.aastal sündis minu teine tütar, kellega, hoolimata sarnastest asjaoludest, oli kõik hoopis teisiti.
Tänu sellele kinnitus minus veelgi 2012.aastal saadud teadmine.
Ma ise olin kogenud seda, kuidas ei tohiks olla ja seda, kuidas peaks olema ning millist olulist rolli võivad mängida imeväikesed detailid ja toetavad inimesed ümberringi.
Niiet ilmselt pole ülehinnatud öelda, et minu lapsed on minu suurimad õpetajad!