Rihardi sünd

Minu ootusaeg oli veninud juba kümme päeva üle arvutusliku sünnituse tähtaja. Olin veendunud, et vaid laps ise teab kõige paremini, millal sündida. Sellegipoolest muutis mind ärevaks asjaolu, et olin paari päeva pärast kutsutud haiglasse sünnituse esilekutsumisele. Et haiglasseminekut ja minematajätmist vältida püüdsin siiski pisikest pisut tagant tõugata. Mingeid väga radikaalseid ettevõtmisi sünnituse esilekutsumiseks ma ei teinud.

Igapäevaselt sumpasin koos kaheaastasega paksus lumes ja õhtuti voodis rääkisin pisikesega kuidas me kõik juba väga ootame temaga silmast-silma kohtumist. Reedel oli Keiol tööl üks üritus, millelt ta saabus koju alles kümne ajal õhtul. Mina lugesin vannis raamatut ja enne magamaminekut tegin veel venitusharjutusi. Õhtuseid võimlemisi olid juba nädalaid saatnud üsna tugevad emaka kokkutõmbed, mis olid lasknud arvata, et sünnitus pole enam kaugel. Keio luges mulle ette R. Steineri selle nädala salmi ja arvasime mõlemad, et nüüd oleks küll väga sobiv aeg lapsele sündimiseks. Sellise ilusa tunde ja sooviga heitsimegi magama. Ärkasin kella kahe ajal juba tuttava „kõhutunde“ peale. Sama tunne oli mind ka eelnevatel öödel üles- ja tegutsema ajanud. Tõusin voodist ka sel korral ja läksin igaks juhuks vaatama, et kõik vajalik sünnituseks valmis oleks. Kella kolmest teatasin ka Keiole, et olen 90% kindel, et sünnitus on alanud. Jätsin endale kümne protsendilise eksimisvõimaluse kuna olin ka eelmistel õhtutel üsna veendunult sama arvanud. Keio keetis valmis teed, süütas küünlad ja pumpas basseini täis. Mina panin peale Binnie plaadi, mida olin ka eelmise lapseootuse ja sünnituse ajal kuulanud. Kuulasin meeldivat muusikat ja tegin vaheldumisi tuhudega kiht kihi haaval küpsisetorti. Olin koguaeg mõelnud, et teen pisikese saabumise puhuks koogi. Küpsisetort tundus selleks mõistlik lahendus. Ireniga olime kokku leppinud, et ta tuleb meile sünnitusele toeks. Kella nelja ajal oligi mul väga tugev soov talle helistada. Kõne Irenile tõi minu hinge suure rahu. Lubasin talle uuesti helistada kui tunnen, et ta võiks tulla. Hiljem selgus, et tema füüsiline kohalolek ei osutunudki vajalikuks. See, et keegi veel oli teadlik minu sünnitusest, oli täiesti piisav. Tuhud muutusid iga korraga aina jõulisemateks. Võtsin neist igaühe vastu naudingu ja täieliku kohalolekuga. Tundsin lapse liigutusi ning tajusin kuidas ta end iga tuhuga sündima sättis. Mina muudkui hingasin ja õõtsusin. Tuhud olid võimsad ning voolasid minust läbi kuid absoluutselt ilma valuta. Õõtsutasin oma puusasid kord kummutile, kord söögilauale, kord vannitoas kraanikausile toetudes. Silitasin oma kõhtu ning masseerisin seda õrnalt arnika õliga. Selle lõhn on minu jaoks tõeliselt meeldiv ja lõõgastav. Samal ajal krõbistasin peaaegu, et pool purki acerola sweet c vitamiini ära. Hapu oli sel hetkel nii hea. Keio oli minu kõrval ja hoidis tuhude ajal oma käsi mu alaseljal. Tema käed olid seekord erakordselt tulised. See oli tõeliselt mõnus ja seesmiselt soojendav. Keio kiirgas rahu ja usaldust ning meie vahel oli eriline sõnadeta teineteise mõistmine. Basseini soe vesi meelitas mind ning umbes poole kuue ajal ma end sealt seest leidsingi. Jäin vette paariks tunniks. Vahepeal ärkas meie kahe aastane poeg Johan, kes tuli otsejoones basseinis hõljuvat emmet vaatama. Vesi oli mõnus ja tunne oli imeline. Ei mingit hirmu ega valu. Armas mees ja poeg minu kõrval ning teine lapseke minust sündimas. Viibisin oma imelises sünnitaja maailmas, hingasin, hõljusin vees, rüüpasin aeg-ajalt üle basseiniääre nõmm-liivateed, sain mehelt ja pojalt suudluseid ja kallistusi ning lihtsalt nautisin seda rahu ja armastust enda ümber. See kõik oli sõnulseletamatult ilus. Mäletan end seda ütlemas, „Keio, see on nii ilus“. Tuhud andsid paaril korral pikemad puhkepausid, millede ajal isegi magasin. Pikim paus oli kümne minutiline, mille järel tundsin end väga puhanuna ning täis jõudu ja energiat sünnitusega edasi minna. Kuna ma olin juba kaks tundi vees olnud, tulin basseinist välja ja tervitasin järgmiseid tuhusid taas püstises asendis. Vees olin kas täiskükk-asendis või põlvili, küünarvarred ja pea toetatuna basseini äärele. Veest väljas olid tuhud märksa intensiivsemad ja tihedamate vahedega. Hingamine läks üle vaikseks uuuuu…tamiseks. Ihkasin tagasi basseini, kuhu ma ka paari tuhu pärast, kella kaheksa ajal, läksin. Basseinis olles tuhude intensiivsus ega tihedus enam järele ei andnud. Vesi ise oli väga mõnus ja tundsin end seal suurepäraselt. Tuhude ajal pani Keio mu seljale kuumasid rätikuid, mis aitasid alaselga lõõgastada. Ühelt maalt sai uudishimu minust võitu ja ma vaatasin st. katsusin ise, et kui kaugel see sünnitus siis ikkagi on. Minu suureks üllatuseks oli täisavatus praktiliselt käes. Veepõis oli veel terve ja kummus tuhu ajal kenasti ette. Otsustasin rohkem täiskükk asendis olla. Paari tuhu pärast tulid ka looteveed ära, ilusad selged ja kergelt valgehelmelised. Ja siis vete minekuga saabusid kohe ka pressid. Sealtmaalt käis kõik nii kiiresti. Hingasin pressidest tugevasti üle ja tundsin kuidas laps end sees veel kergelt pööras ning tuli. Sellesama esimese pressiga kroonis juba pea ja ma olin ülirõõmus selle tuleringi tunde üle, mida ma esimese sünnituse ajal lahklihalõike tõttu tunda ei saanudki. Instinktiivselt toetasin ma käega kergelt lahklihale kaitseks. Kohe saabus uus press ning pea sündis. Katsusin ise ega nabavääti ümber kaela ei ole ja vaatasin, kuidas laps end näoga vasakule pööras. See kõik käis välgukiirusel ja seesama press ei olnud veel vaibudagi saanud kui saabus uus. Ma laskusin kiirelt mõlemale põlvele ja toetusin basseini äärele ning hingasin lapsekese enda seest välja. Pisike liugles läbi vee oma issi kätele. Keio ujutas ta minu alt läbi ja ma tõstsin lapse tasakesi endale sülle. Johan, armsake, vaatas venna sündi rahulikult pealt, ise samal ajal hommikust putru süües.

Ja oligi minu süles ilus roosa ning heas toonuses laps. Ei mingit kisa vaid hoopis uudistav pilk. Toas oli vaikus, kuid oli tunda, et meil kõigil sisemus hõiskas rõõmust. Veel mõni hetk enne kui tuli meelde vaadata, et kes meile sündis. Sündis taas poiss, armas pojake. Väga uhke tunne oli olla nüüd juba kahe poja ema. Johan oli väikese venna sünni üle nii rõõmus, et kallas sealsamas oma korvi ümber ning hakkas titale mänguasju otsima. Mõne minuti möödudes ronisime pisikesega basseinist välja, et end põrandale tehtud patjadest ja tekkidest pesasse sisse sättida. Kui ma end seal tekkide vahel kohendama hakkasin libises platsenta minust iseenesest välja, nii, et me ei jõudnud kaussigi alla panna. Õnneks olid all ühekordsed linad, mistõttu tekid, padjad jäid suurest verest puutumata. Äsja sündinud pojake võttis kohe rinda, just nagu oleks ta seda varemgi teinud. Kõik oli laabunud suurepäraselt. Laps teadis kuidas sündida ja minu keha, kuidas sünnitada. Me olime oma lapsele andnud võimaluse sündida siia maailma tema enda soovikohaselt, just nii kuidas loodus on ette näinud. Ei olnud miskit üleliigset ega häirivat. Oh seda õnne ja armastust, mis täitis kogu meie pisikest kodu.

Süda on rõõmus ja rahulik ning hing laulab sees. Sellised on minu tunded iga päev kahe imearmsa poja ja armastava mehe kõrval.