Emma sünd

Emma oli kohal juba ammu enne kui lapseootele jäin. Kummalisel kombel tajusin tema isiku kohalolu juba siis, kui vanem tütar oli seitsme kuune. See ei kõla loogiliselt, aga kõik asjad ei peagi olema. Tajusin tema iseloomu ja meeletut tahet juba tulla. Samal ajal hakkasid mul uuesti ka päevad, kuigi vanem tütar ei saanud veel lisagi ja oli täiesti tissilaps. Otsustasime, et ta ikka ootab veidi oma tulekuga. Aasta hiljem mainisin mehele, et nüüd tunnen, et olen selle järgmise tita jaoks valmis, aga plaanisime päris tegudeni jõuda nii kolme nelja kuu pärast. Huvitav oli aga see, et see tita oli sellel hetkel juba tegelikult omale pesa ära teinud. Sai kinnituse, et võib tulla ja kohe oligi kohal ja minu planeerimine ei olnud tema jaoks üldse argument. Muidugi olime mõlemad väga rõõmsad. Kuna tundsin teda juba varem ja olin temaga harjunud, siis mingeid erilisi sisemisi muutusi ma raseduse ajal enda juures ei täheldanud. Olin üks suur rahu ise selles osas, mis lapsesse ja sünnitusse puutus. Teadsin, et kuna see laps nii nii väga tahab meie juurde tulla, siis mina ei pea küll millegi pärast muretsema, tal on kõik korraldatud. Esimene laps sündis meil siiski haiglas, kuna looteveed olid rohelised ja tõenäoliselt sellel põhjusel, et minu suurim hirm oli, et mis siis kui äkki on looteveed rohelised ja ma pean haiglasse minema. See oli minu suurim hirm ja täpselt nii see muidugi ka läks. Selle raseduse jooksul ei tekkinud mul hetkekski ühtki kahtlust ega hirmu. Olin isegi haiglamõttega rahu leidnud ja teadsin, et ta sünnib just täpselt seal ja nii nagu talle kõige parem on. Üsna varakult olime otsustanud mehega ka selle, et tahame seda kahekesi teha.

Ärkasin öösel kell pool viis, et vetsu minna. Samas tajusin, et on mingid kontraktsioonid koos päevade taolise valuga. Kuna tähtajast oli juba kaks nädalat möödunud, siis mõtlesin voodis, et kuidas küll teha nii, et need valud nüüd ikka sünnituse käima lükkaksid. Kuu aega oli neid mingeid valusid juba öösiti olnud, seega ma väga ei lootnud. Istusin siis kauem potil, et hea aktiivne asend. Mõtlesin, et kui paar tuhu selliselt istun, siis on näha, kas võtab tuure üles või tasub tagasi magama minna. Õige pisut, aga ikka nagu võttis. Siis hakkasin suures toas ringi kõndima ja täiskükke tegema, et ikka kindel olla. Jõudsin vist ühe korra ka all keldrikorrusel käia, et saun üle vaadata. Et kas kõik nii nagu peab ja vajalikud asjad omal kohal. Olin ju viimased kuud kõike valmis ostnud ja sada korda läbi mõelnud. Süütasin küünlad. Hetkeks mõtlesin küll, et hull mõte on siin öösel niimoodi toimetada, kui tegelikult ei hakkagi äkki veel sünnitama.

Uuesti üles jõudnud, tuli unine L (minu abikaasa) mulle vastu pimedusest ja küsis, et mis toimub. Ütlesin, et ma ei ole kindel, aga vist ikka hakkabki sünnitus. Tegin endale vaarikalehe tee valmis, võtsin Arnikat ja läksin taas alla. Kell oli viis ja tuhud said hoo sisse. Panin kiiresti madratsi põrandale ja hakkasin põlvili (pepu maas) voodi najal tuhu üle hingama. Tuhude vahel jõin lonkshaaval teed, mis oli väga lõõgastav. Juba esimesed tuhud põrandal madratsil olid nii intensiivsed, et sain aru, et tahaks seekord kuidagi rahulikumalt sünnitada. Mõistsin, et seekordki läheb väga kiiresti ja tahtsin ruttu L´i enda juurde kutsuda. See tundus täiesti võimatu, kuna tuhude vahed olid väga väikesed. No jooksin üles ja leidsin mehe suures toas arvuti tagant. Ütles, et teeb ühe kiire asja veel ära ja siis tuleb. No mul kukkus suu lahti, et mis mõttes on nüüd mingi töö tähtsam. Tegelikult ei saanud ta aru, et asi nii kiiresti juba kulgeb. Olin natuke solvunud ja läksin kiiruga alla tagasi, et õigel ajal hingama jõuda. Madratsi peal oli talumatu olla. Liiga intensiivne. Läksin sauna pesuruumi ja õõtsutasin ennast pallil hoides ühest maast laeni kulgevast torust kinni. Kõik oli ideaalne ja palli peal olid tuhud mõnusamad. Hetkeks mõtlesin, et proovin ikka veel põlvili asendit madratsil vanni äärele toetudes ja ühe tuhu vaevu kannatasin niimoodi ära ja rohkem sellesse asendisse tagasi ei läinud. Eelmisel sünnitusel oli see olnud mu lemmikasend, nüüd ei sobinud. Palli peal tagasi, hakkas külm ja metallist toru ei aidanud ka kaasa. Ühe tuhu vahel jooksin tekki tooma, villased sokid sain ka jalga. Ise mõtlesin, et kuhu see L küll jääb. Igaks juhuks panin vanni vee jooksma ja rüüpasin aga teed juua. Minul muudkui tuhud tulid ja muidugi oksendamisega, nagu esimeselgi korral. Olin rõõmus, et avaneb kiiresti ja seekord oksendamine isegi üldse ei seganud.

No lõpuks tuli, umbes pool kuus ma arvan. Tuli kohvitass käes ja oli nagu vana rahu ise: „No kust ma masseerin?“. Mul hea meel, et mees kohal ja isegi jõudsin mõelda, et nii hea, et ta ennast nii hästi saab tunda, kohvi juua ja puha. Samas olin nii tige sisimas, et no natukenegi võiks ju püüda sellel ajal minuga solidaarne olla. Sellised tunded siis mõne sekundi jooksul. L hakkas mu selga masseerima. Ka sel korral olid tuhud poole raskemad üle elada kui mees jõuliselt ei masseerinud. Juba lihtsalt tema käte soojus andis mulle tuge, et ma ei ole selle valuga üksinda. Siis oli mõnda aega nii, et tuhud tulid ja läksid väga korrapäraselt. Tajusin tuhu lõppu, mil polnud üldse paha olla ja saime mõnusasti juttugi ajada ja naerda. L pani vahepeal saunaahju tule kiiresti ja oli kohe jälle mind toetamas. Mingil ajal lasin tal raudrohutee ka valmis teha. Siis murdsin pead selle üle, et millal tohiks vanni minna. Meeles mõlkus, et siis kui enam vastu ei suuda panna ja ühel hetkel see tunne tõesti kasvas nii suureks, et otsustasin minna. Umbes kell 6: 15. Vesi oli liiga kuum, tegime jahedamaks ja sel momendil kui ennast vette lasin, tundsin kuidas ühe ja sama hetkega toimus täielik lõõgastumine ja ühtlasi läksid tuhud kraadi võrra sügavamateks. Soe vesi oli nii mõnus ja ütlesin mehele, et ta ikka meelde tuletaks mulle, et kui pressid hakkavad, et siis tuleb koera moodi ähkida. Sel samal momendil tajusin esimesi presse ja naersime, et kuule pole vaja öelda, mul juba pressid. Olin nii õnnelik, et õigel ajal (viimasel hetkel) vanni sain. L pidi väga jõuliselt masseerima ja tajusin, et halva asendi tõttu on tal seda raske teha. Nii kui tuhu läbi, võttis ta kiirelt käed ära, et selga sirutada. Oleks nii tahtnud, et ta oleks saanud rahulikult sujuvamalt silitustega lõpetada. Tundsin, et ei suuda kaasa teha, üks press teise otsa ja tahtsin nii väga puhkepausi. Kui muidu olin koguaeg põlvili, käte ja peaga vanni äärele toetanud, siis hetkeks lasin ennast vanni selili. See mõjus täpselt nagu vanni minek. Ühest küljest saingi justkui puhata, samas muutus tegevus hoobilt intensiivsemaks. Naljakas on nii muidugi kirjutada, sest kogu sünnitegevus oligi väga intensiivne (kõik toimus ju vaid kahe tunni jooksul). Siis toimus veel üks mõistetamatu seik seal vahepeal. L rääkis mobiiliga ja ütles mulle, et käib korra kiiresti ära. No sel momendil pidid mul küll silmad nagu tõllarattad olema, mis mõttes käid ära, ma kohe sünnitan ju!!! Keegi oli maja juurde tulnud mingit tööasja võtma. Vähemalt nüüd suutsin endale kindlaks jääda ja ütlesin, et ei lähe!!! See toimus mingi neli pressi enne lapse sündi. L jäi ja masseeris, ruum oli mõnusalt hämar ja vesi soe. Elasin jälle sisse ja nägin kuidas ühe pressiga tuli pahvakas vett vannivette. Mõtlesin, ju need siis looteveed on. Mingit imelikku värvi ei täheldanud, no ei uurinudki ausalt öeldes. Raseduse algusest peale ja läbi terve sünnituse oli südames suur rahu selle lapsega seoses. Ei olnud mingeid hirmu mõtteid ega kahtlemise momente. Katsusin sõrmega kui kaugel tita on ja näitasin mehele, et ainult pool sõrme veel. Natuke vähem tegelikult isegi. Ja siis see hakkas. See arbuusi sünnitamise tunne, millele järgnes too kõrvetav tunne kui tita pea lahkliha venitab. Eelmisest sünnitusest mäletasin, et see kõrvetab vaid hetke, aga kohe sain ka aru, et siit tuleb üks vähe suurem tita kui eelmine. Tegin oma koera ähkimist, aga nii suur soov tuli natukenegi kaasa pressida, et ta kiiremini sealt läbi tuleks. Pool pead väljas, minul kibe kibe kõrvetus ja ootame järgmist pressi. Sel ajal ajas kohe ai, ai, ai tegema, kuna selle valu iseloom on hoopis teistsugune ja talumatum. Pressisingi natuke kaasa ja ta sündis. Vähemalt nii ma arvasin kui L hõiskas: „Ta hoiab mul sõrmest kinni, ta hoiab mul sõrmest kinni.“ Mina kohe püüdsin teda veest haarama hakata. L siis surus mu sügavamale ja ma sain aru ja ka nägin, et ta on kuni nabani sündinud, ülejäänut peame veel ootama:) See oli hästi kummaline tunne, et laps nagu väljas, aga ei ole ka. Kuna oli väga hämar, siis midagi rohkemat ei näinud ka ja järgmise pressiga ta tuligi. Ei mäleta enam, kas L andis või ise võtsin, aga sain ta omale sülle ja tõusin kohe vannis püsti, et platsenta saaks tulla. Lapsuke vaatas meid oma suuuuuurte silmadega (tal on tõeliselt suured silmad praegugi) ja oli nii rahulik. Siis L küsis, kas ta hingab. See küsimus mulle endale poleks pähegi tulnud ja kuna ma nii täpselt seal lapse värvi ega midagi näha poleks saanud, siis puhusin talle korraks õrnalt näkku. Ise samal ajal mõtlesin, et kui ta nii avali silmadega meid vaatab, ju siis ikka hingab ka. Kui seal imetlesime teda, siis mees märkas, et mul jookseb verd sääri mööda alla. Vaatasin ka, oligi vannivesi puha punane juba. Igaks juhuks helistas L Merjele ja küsis, mida sellest arvata. Merje arvas, et peaks püüdma kiiresti platsenta ära sünnitada. Sellel samal momendil tundsin, et midagi vajub alla ja L pidi kõne ära lõpetama, et laps oma sülle võtta. Tuligi ilusti nii platsenta kui lootekesta tükid. Tõeliselt suur platsenta ja jäme nabanöör. Mina lasin Merje soovitusel veel külma dušši kõhu ja lahkliha peale, et emakas kiiremini kokku tõmbaks ja lahklihale mõjus tõesti hästi. Läksin siis oma tibuga voodisse, saime kohe ilusti sööma. Mina jõin raudrohuteed ja sõin kuivatatud puuvilju ja võtsin Arnikat. Hästi mõnus ja reibas tunne oli. Tita sündis 6:40, seega oli sünnitus kestnud vaevalt kaks tundi, loomulikult polnud ma väsinud ja kohe kummaline oli mõelda, et juba tita meie kaisus. Mõne aja pärast ärkas ka vanem tütar (2,5 a) ja tuli huviga vaatma. Ei saanudki tema emotsioonist aru, aga ära ta minna ei tahtnud enam. Eriti pakkus huvi platsenta ja ta nägi ka seda hetke, kui kaks tundi hiljem nabanööri läbi lõikasime. Elasime sel ajal minu ema majas ja tema sai ka alles peale sündi teada, mis toimunud oli. Tema jaoks oli suur asi platsentat näha. Kuigi ta on kolm tütart sünnitanud, ei olnud ta kunagi varem platsentat näinud (vene aja värk) ja mekoonium oli ka tema jaoks uudis. Siis ma sain aru kuidas meil on vedanud, et saame kodus sünnitada ja ka haiglad on õnneks selles suhtes edasi arenenud.

Mingil hetkel kolisime üles korrusele ja mina palusin meest, et ta alumise korruse ja sauna ära koristaks, kuna minu isa pidi varsti õnne tulema soovima ja tavaliselt ööbis ta all. Millegipärast ei saanud L seda kohe teha (ei pidanud nii oluliseks) ja siis ma otsustasin ise kõik ära koristada. Väsinud ma ju ei olnud kuigi natuke kartsin küll, et äkki pingutan üle. Sellel hetkel oleks rohkem poputamist tahtnud. Siin ongi paratamatu probleem, et kui kodus kiiresti ja probleemideta sünnitad, siis tundub ka kõigile teistele olukord tavaline ja keegi ei näe kui suur töö on tegelikult selle taga ja kui palju on naisel ka siis hoolitsust ja abi vaja. Mingeid nõrkushooge õnneks peale ei tulnud. Tita magas ja magas, siis sõi umbes iga kahe-kolme tunni tagant ja minul oli väga bliss:) Lähemad sugulased käisid uudistamas meie suurt tütarlast (4400, 55cm pikk, pea ümbermõõt oli kolm cm suurem kui esimesel lapsel). Juba kirjeldatud kummalised seigad mehe käitumises ei andnud mulle ikka tükk aega rahu, kuid nüüd mõistan, et see oli tema kaitsehoiak proovides kõiges jääda väga rahulikuks ja tavapäraseks, lausa argiseks, samal ajal kui sisimas valitses võib-olla midagi muud. Hiljem ta ütles, et kui kauem oleks läinud, siis ta poleks vist suutnud nii rahulik olla. Sellest ma järeldasingi, et pigem oli kõik vastupidi, mitte et tal oleks olnud ükskõik, vaid tunded olid liiga suured, et neid oli lihtsam ohjata neid alla surudes.

Tagasi sellele sünnitusele mõeldes läheb seest kõik soojaks ja tean, et esimese tütre sünd haiglas oli väga vajalik selleks, et minus tekiks nii sügav veendumus, et teine laps sünnitada vette ja kodus ja vaid mehega kahekesi. Olen nii õnnelik, et Emma sai nii pehmelt sündida. Juba ongi tekkinud igatsus seda imelist protsessi uuesti kogeda.