Luise Lee sünd

Kõik algas sellest, et ööl vastu 29. detsembrit läksin korralikult poole kümne paiku magama. Kella ühe paiku oli esimene uni möödas, kui minu 16 aastane tütar vaatas vargsi ukse vahelt sisse teatega, et K, kellega meil oli üks ja sama tähtaeg, hakkas sünnitama. Meie ühised sünnitoetajad Merje ja Kristiina sõitsid teise maakonda talle appi. Sellest hetksest oli uni läinud. Nüüd jõudis minuni reaalsus, et iga rasedus lõpeb kord. Nüüd oli kord siis K käes! Aga mis minust saab! Ühesõnaga olin ma tõsiselt ärevuses. Käisin pisut aega maja peal ringi, võtsin Merjele ühe telefonikõne, jõin vett, pugesin voodisse ja püüdsin rahuneda.

Korraga tundsin, et alakõhust käis läbi paar imelikku ja päris tugevat valu. Pisukese aja pärast käis väike plõks ja esimene osa vetest tuli voodisse. Mul käis jõnks südame alt läbi, aga tunne oli väga ehtne. Nii see siis algab! Kell oli kaks öösel. Hakkasime mehega kohe askeldama, sest mul oli plaan sünnitada elutoas täispuhutavasse basseini. Seekord piilusin mina tütre ukse vahelt sisse ja kutsusin ta üles endale toeks. Kunagi varem oli meil temaga juttu, et ta tuleb mulle sünnituse ajal juurde. See tundus igati loogiline. Minu 18 a. ja 11 a. pojad jäid aga vooditesse magama.

Püüdsin esialgu pea hoida selge, et kõik vajalikud toimetused saaks tehtud. Keetsin naistepunateed, sättisin madratsid, linad ja padjad „valutamispesa“ jaoks valmis, panime tütrega küünlad põlema ja Binnie Dansby „Having a baby“ plaadi mängima. Mees tegeles basseiniga. Selleks oli vaja see täis pumbata, sooja veega täita ja lisaks veel suured potid täiendava kuuma veega tuledele panna. Väike vaidlus tekkis sellel teemal, et kui palju seda vett siis ikka sisse lasta. Mehel oli hirm, et kui minu suur kõht ükskord sinna sisse maandub, loksub kõik üle ääre. Minul oli aga meeles teiste sünnitajate kogemus, et vett kippus pigem väheks jääma. Nii ma siis sundisin vett ikka juurde lisama ja lisama. Kõigi nende toimetuste keskel käisid aga regulaased, mõõdukad valud. Üsna varsti lõi mul ka kõhu lahti. See andis julgust, et avanemine toimub täie hooga. Korra taipasin isegi kella vaadata ja tõepoolest , valud tulid ja läksid 3-4 minutiste vahedega. Kõige paremini tundsin ennast püsti seistes, jalad kindlalt maas ja pea kukklas. Paaril korral leidsin ennast ka pliidi ees seismas selga soojendamas ja see oli väga hea tunne.

Vahepeal meenus mulle, et külmkapis on ootel üks pakk tuttava antud “tiibeti võid“, millest ühe väikese tüki määrisin kroontšakrale, teise neelasin alla ja kolmanda määrisin nimmepiirkonda. Lisaks palusin tütrel oma selgroole määrida baasõlis lahjendatud muskaatõli. Siis aga puges minusse väike kahtlus, et kas ikka on hea niimoodi koguaeg püsti valutada. Tekkis selline tobe mõte, et kuidas saab emakas avaneda, kui minul on jalad püsti seistes tihedalt üksteise kõrval. Seetõttu palusin tütrel Merjele helistada ja küsida, et kas ikka võib niimoodi kogu aeg püsti olla. Merje teatas, et lasku ma aga samas vaimus edasi. Umbes samal ajal tuli mul ka veel lootevett. Need olid ilusad, selged. Nüüd meenus mulle jälle Merje soovitus, et puhaku ma ikka ka, kui võimalus tekib. Ja tõepoolest polnud mul õrna aimugi, kui kaua see kõik võis veel kesta. Peamised ettevalmistused olid ju tehtud. Tekkis tahtmine pikkali heita, panna pea oma padjale ja pugeda oma teki vahele. Kell oli neli saanud. Hetk hiljem, kui olin just pikali heitnud, lasin kuuldavale esimese korraliku häälitsuse (loe“möirge“). Selle peale lähenes mu armas mees otsustavalt ja teatas, et nüüd on aeg vette minna. Ja see oli väga õige otsus. Nii nagu ma vette sain ma vist lausa kiljatasin, et oi kui mõnus siin on olla! Vesi toetas minu pisut vaevatud keha ja aitas mul lõdvestuda.

Seega oli alanud minu sünnituse viimane faas. Valud oli väga jõulised ja veel jõulisem oli sügavalt kurgupõhjast tulev a- häälitsus, mis aitas igast järgmisest valust üle. Vahepeal kallistasin oma meest ja jõin teed, sest kurk oli väga kuiv. Vahetasin mõned sõnad tütrega ja sain teada, et Merje ja Kristiina koos oma beebide ning Merje mehega peaks varsti jõudma meie juurde K juurest, kes oli ilusti kella 3 paiku ära sünnitanud.

Nad jõudsidki umbes kella poole viie paiku. Nüüd oli siis kogu meeskond kohal ja mina muudkui sünnitasin. Kontraktsiooni ajal võtsin kohe käpuli asendi, pea toetus pehme basseini ääre vastu ja samal ajal tegin madalat A-häälikut. See, mis suust tuli oli ikka korralik jorin, nii et Kristiina väike poeg iga kord ehmatusest nutma hakkas. Kui keha andis võimalust pausiks, nõjatusin tahapoole istuma ja püüdsin vees lihtsalt mõnuleda. Vahepeal üritasin ise katsuda sõrmedega, kui kaugel laps võiks juba olla. Ja tõepoolest, umbes poole sõrme kaugusel tundsin väga ehtsalt lapse pead. Ise muidugi avaldasin kahtlust, et ega see vist ikka veel väga lähedal ei ole. Aga Merje ütles, et vastupidi, kui laps oleks veel kaugel, ei tunneks ma sõrmedega midagi. Ja siis hakkas keha lõppuks pressima. See oli väga, väga jõuline tunne. Peale ühte järjekordset pressi olin ma kindel, et järgmisega tuleb pea juba välja. Ja nii oligi. Ma tundsin, et minul ei ole õigust kuidagi ise seda peakest suruda. Aga keha tegi minu eest selle töö ära. Pea sündis ilusasti vette ja nüüd jäi üle oodata ning hetkeks lõdvestuda. Järgmise pressiga ei suutnud ma vastu panna ja surusin ise pisut kaasa. Lapsuke sulpsas vette ja hõljus seal pisut aega ringi. Selleks ajaks kui mina end ümber keerasin, tõstis Merje lapse veest välja ja vabastas ta nabanöörikeerdudest. Väike tüdruk hakkas kohe nutma ja oli igati rõõsa ja roosa. Kell sai viie pärast viis. Selleks ajaks olid kõik mu lapsed kogunenud basseini ümber, kõigil heldimuspisarad silmanurgas. Üritasin lapsukest vees rahustada, aga küllap oli vesi pisut jahe. Päris rahulikuks jäi ta alles siis, kui ma veest välja tulin ja kuivad linad talle ümber panin. Umbes veerand tunni pärast kükitasin madratsile ja siis tuli kogu täiega ka platsenta, mis jäi lapsega ühendatuks peaaegu kaheks tunniks. Nüüd oli lõpuks aega kogu seda õnne nautida, lihtsalt rahulikult istuda, oma ilusat last silitada, talle rinda anda ja kõigi kohalolijatega rõõmu jagada. Tundus uskumatu, et ma selle kõigega hakkama sain ja sünnitus kulges nii, nagu ma olin seda oma mõtetes loonud.

Praegu tagantjärgi mõeldes võin öelda, et minu ettevalmistus kodussünnituseks algas juba 12 aastat tagasi, kui ma oma eelmist last ootasin. Ühel ilusal augustikuu päeval leidsin „Terviselehe“, kus Ülle Liivamägi rääkis oma kodussünnituse kogemusest ja samas kutsus kõiki rasedaid perekooli(tol ajal veel Tina tänavale). Kümnendal rasedusnädalal olin kõpsti seal kohal ja käisin andunud jüngrina rasedateringis iga nädal kuni lapse sünnini välja. Oli suur õnn, et ma veel tol ajal Tallinnas elasin ja kõigest Ülle poolt pakutavast osa sain. Need poolteist tundi iga nädal olid täis joogat, elavat jutu ajamist, uusi teadmisi, tee joomist- ühesõnaga pühendumist. Rasedana tundsin, kuidas vägi minu sees kasvab. Sain kindlust, et mina ise olen tõesti keha peremees, otsustan ise kuidas sünnitusel käituda, milliseid abivahendeid kasutada. Aga selleni ma veel ei jõudnud, et tookord päris koju jääda. Küll aga läksime mehega Keskhaiglasse sünnitama koos korraliku abivahendite pagasiga – suur padi, titevann, makk koos kitarrimuusikaga, lõhnalamp, küünlad, nõmmliivatee. Laps sündis kükkasendis mehe jalgevahel. Kogu see haiglas oldud aeg tundsin endas tohutut enesekindlust ja võitlusvaimu. Sellisena mind seal haiglas ka võeti – jäeti mulle vabadus teha seda, mida soovisin.

Nüüd, üle kümne aasta hiljem, tundsin et minus on see sünnitajajõud endiselt alles. Uskusin, kui kannan raseduse ajal oma keha eest korralikult hoolt, pööran täit tähelepanu sellele, mida räägivad kogenud naised, siis EI SAA minuga sünnituse ajal midagi halba juhtuda. Aga võidelda ma enam ei tahtnud ega ka võõrastele inimestele midagi tõestada. Seepärast oli ainuvõimalik variant – jääda koju.