Renate sünnilugu

Et kõik algusest ära rääkida, pean ütlema, et Renate on meie pere kolmas laps. Meie kodus kasvavad ka 2 vahvat poisipõnni, kes on mõlemad ilmale tulnud haiglas- 1 veidi raskemalt, teine kergemalt. Ja see teine sünnitus oligi põhjus, mis sundis mind otsustama juba 2 tundi peale sünnitust, et kui kunagi veel sünnitan, siis soovin teha seda oma kodus. Mul ei ole põhimõtteliselt suuri etteheiteid personalile ja korda ning reegleid austava inimesena saan ma haiglate süsteemist aru, kuid ei tahtnud ise enam kogeda, et minu ja lapsega toimuv on taas osa reeglistikust ja rutiinist.

Kolmas rasedus oli meile täielik üllatus- poisid olid ju vaid 2- ja 3-aastased ning teadlikult me rasedust ei planeerinud, aga või siis sinu planeerimine loeb, kui 1 hingeke on otsustanud tulla ning teinud oma valiku, kuhu perre sündida. Ja nii me selle hinge tulekut oma peres siis tervitasime. Minu jaoks oli tegemist siiski väikese müstikaga, kuna rasedustusin umbes ajal, mil toimus mu väga ootamatult lahkunud vanaema urnimatus. Vanaema nägin sel ajal ka korra unes ning olgu etteruttavalt öeldud, et teist korda nägin teda unes 2 päeva enne sünnitust, nii et väike maagia siiski selle rasedusega minu jaoks olemas oli.

Rasedus möödus füüsilises mõttes väga hästi, paar pisihäda ei suutnud seda tunnet nurjata ning see andis meelekindlust planeerida oma kolmandat sünnitust kodus toimuma, nagu endale 2 aastat tagasi lubanud olin.

Siiski läks aega ja vaeva, et mees ennast mõistma panna – ta ei saanud aru, miks ei võiks me “seda” veelkord haiglas teha, nagu juba 2 korda olime teinud. Siinkohal tahan väga tänada oma sünnitoetajat, kellega kohtumine tõi murdepunkti ning suutis asjad minu jaoks positiivsesse valgusesse pöörata, st me arutasime läbi need punktid, mis mu mehe jaoks tundusid riskantsed ja ebaturvalised ning nende küsimuste läbiarutamine ja nö teadlikumaks saamine muutsid tema seisukohti kodus sünnitamise kohta.

Juba novembri keskel hakkasin igaõhtuselt “valutama” ning seetõttu oli minu jaoks aeg 6.detsembrini piinarikas ootamine, kuigi ametlik tähtaeg oli ju alles 7.detsember. Igal õhtul regulaarselt 2minutiliste vahedega valutades tundus, et täna... kuid ei midagi, see oli ilmselt ainult eelmäng ja ettevalmistus tõelisele sünnitusele.

Aga nüüd siis sünnitusest: 6. detsembri öösel kell 2 ärkasin tugeva pissihäda peale ja kui ma seal potil siis kükitasin, siis ühel hetkel mõtlesin, et nüüd peaks ju juba tehtud olema, aga ikka sirises... mõtlesin, et kas tõesti veed, aga loota ei julgenud. Otsustasin püsti korraks tõusta, et no põrandale ju ikka ei lase... ja tuligi jälle väike sorts. Olin seega kindel, et nüüd on protsess ikkagi käivitunud ja kobisin alumisele korrusele, et vaadata, mis edasi saama hakkab. Ütlen kohe ära, et suurt mdagi ei saanud järgmised 4 tundi, st avanemine toimus üsna kergelt. Kuna olin siiski kodus, siis korraks vilksatas mõte, et äkki siiski peaksin haiglasse minema- veed ju voolasid, aga valud olid ebaregulaarsed, 20-30- minuti tagant. Otsustasin, et sisetunde järgi kõik ok ja ei lähe ega helista kuhugi, ka sünnitoetajale veel mitte. Oli ju ikkagi öö ja mis me siis kambas istume, kui sünnini on võib olla veel tunde aega. Võtsin mõned terad arnikat ja otsustasin oma keha vajadusi kuulata.

Selle 4 tunni jooksul käisin mõned korrad dushi all, mõned korrad lebasin, kus juhtus, lugesin veelkord "Sünnitus instinktide toel" olulisi kohti enda rahustuseks, keetsin nõmm-liivateed ja jõin seda- ühesõnaga võtsin vabalt ja tänasin õnne, et olen (veel) kodus- ei mingit ktg'd, ei mingit dikteerimist jne. Kodus oli hea valutada. Lapsega oli ka kõik korras, tundsin seda instinktiivselt, sest nii kui mõtlesin, et ei tea, kuidas on, siis ta koputas mulle seestpoolt vastu.

Telefon oli kogu aeg käepärast, kuid lükkasin ikka veel sünnitoetajale helistamist edasi, andes endale uusi lubadusi helistada veel tunni möödudes ja siis veel tunni ja veel tunni... tundus ikka veel arutu kutsuda teda keset ööd kohale, kui mina vahepeal tahtsin hoopis silma kinni lasta. Samuti tekkis mul mingi ürgne, loomalik instinkt – tahtsin olla valuhoo ajal ihuüksi, nii et ma ei pea mõtlema, kes kus on ja mida teeb. See kehtis ka abikaasa osas, keda ma ei äratanud ning kuna ka valuhood olid ülehingatavad, siis ei ärganud ta mu nõrga uu-tamise peale ka ise üles.

Aga igatahes- oli ju öö ja tegelikult hakkasin kergelt väsimust tundma, olin ju vaid paar tundi maganud. Kell 6 viskasin diivanile ja magasin 15 minutit. Selle 15 minuti jooksul käis 2-3 tugevat valusööstu, kuid nende järel magasin kohe sügavalt edasi, nii et kui 6.15 ennast tugeva valu peale siiski üles ajasin, siis oli tunne, nagu oleksin korraliku 10-tunnise une teinud- nii palju oskas keha nendest minutitest jõudu ammutada.

Ja siis oligi kõik äkki käes- paar tugevat valuhoogu ja juba tundsin pressitunnet, mis pani mind karu moodi häälitsema. Selle hääle peale ärkasid abikaasa ning pojad ja tulid vaatama, mis toimub. Saatsin mehe poistega hetkeks minema, sest mõtlesin, et ehk see on poistele ehmatav, kui sellist häält teen, teisalt oli aga ikka veel instinktiivne vajadus üksi olla, sest nii tundus keskendumine olulisimale ainuvõimalik. Nüüd palusin mehel siiski ka kiiresti sünnitoetajale helistada, sest seegi oli ju veel tegemata. Mees tegigi seda, kuid siis oli juba selge, et sünnitame kahekesi ja see kõne oli nagu kiirkursus mehele, et mida ja kuidas.

Olin viimased pool tundi olnud vetsupotil, sest see tundus hea koht ja mugav asend olevat, nüüd aga libistasin end siiski põrandale ja olin poolkülili, kui meie tütar sündis- minu seest oma isa kätele. Nabanöör oli 2 korda lõdvalt ümber kaela ja tüdruk veidi sinine, kuid ta vaatas mulle korra otsa, hakkas karjuma ja muutus ilusaks roosaks. Oli 6.detsember, kell 6.50 hommikul.

Nüüd oli siis platsenta kord. Mees tõi kausi WC-poti põhja ja nii kui potile sain, libises platsenta ja veidi verd mu seest välja. Läksime tuppa ning veidi aja pärast jõudis ka sünnitoetaja, kes aitas nabanööriga asjad korda teha ja siis oligi kõik- imetasin last, seejärel andsin ta mehe paljale rinnale ja ma käisin dushi all, jõime teed ja sõime kiluleibu ning imetlesime uut inimest. Paari tunni pärast läksime meie tütreraasuga oma voodisse puhkama ja see oli seletamatult mõnus tunne ning seda ei asenda ükski luksuslik perepalat.

Poisid olid pea kogu protsessi ajal meie juures ja jälgisid asja huviga ning terve ülejäänud päev kulus arutelule, miks natuke oli valus, miks natuke oli verd, mis see platsenta on jne. Ei mingit shokki ega ehmatust- nii loomulik oli väikeste inimeste arusaamine elust. Aga lõbus oli see, et kui kogu raseduse olime rääkinud, et tita peab kõhus kasvama ja suuremaks saama, siis poiste reaktsioon Renate sündides oli see, et ta on nii väike, paneme ta veel kõhtu tagasi!

Umbkaudse koduse kaalu saime 3900 g (2 päeva hiljem haiglas mõõdetuna oli see 3800 g), pikkus 52 cm – suurim/raskeim mu kolmest lapsest (teised 3300 g), kuid sellele vaatamata ma ei rebenenud, oli vaid paar kriimu, kuid neil lasen ise paraneda.

Bürokraatiaga saime ka kenasti ühele poole ning ilma suuremate üleelamisteta saime nii vajalikud tõendid kui ka isikukoodi- loodetavasti pole see meeldiv erand, vaid hakkabki meie haiglate praktikaks muutuma.

Nime sai meie pisike printsess oma vanavanaema mälestuseks, kes küll sama nime ei kandnud, kuid pidi selle nime saama. Kuna aga tema isa teel vallamajja nime unustas, siis toona jäi see kasutamata ja nüüd oli meil suurepärane võimalus see nimi suguvõsas siiski ringlusse lasta.