Joonase sünd

Joonase sünd

40. rasedusnädalat oli 25. mail täis saanud, aga kuna esimene laps sündis 42. nädala lõpus, siis arvasin, et küllap läheb mingi nädalake veel. Niisiis kui ma 30. mail hommikupoole ööd voodis lesides esimest tuhulaadset asja tundsin, siis ei võtnud ma asja sugugi tõsiselt. Mingi aja möödudes tuli siiski ka teine ja siis kolmas tuhumoodi asi. Kuna mul siiani midagi sünnitusele viitavat tegevust polnud olnud, siis arvasin, et ju libavalud, kuna nad tõesti olid nõrgad, lühikesed ning vahe nende vahel tundus olevat päris pikk.

Kusagil kella kuue paiku kolis meie 2-aastane poeg oma toast meie vahele magama ning selleks ajaks ei olnud need valud veel vaibunud. Vastupidi – läksid hoopis natuke sagedasemateks ja tugevamateks, mingil hetkel enam valu ajal pikali olla ei olnud enam mugav ning ajasin end käpuli ning tundsin vajadust ka juba sügavalt valust üle hingata.

Kella 9 paiku tõusime üles ning siis oli tarvis juba, et mees tuhu ajal selga masseeriks. Kui dušši all ära käisin, siis oli selge, et kui see ka ongi valesünnitus, siis igal juhul mees täna tööle minna ei saa. Dušši alt välja tulles muutusid tuhud juba sagedasteks. Ma valude vahet ei mõõtnud, aga tundusin olevat seal kuskil 3 minuti tagant, lühikesed küll, aga üpris intensiivsed nii et oli vaja juba madala häälega kaasa laulda. Helistasin ka emale, et me täna hommikul tema juurest läbi ei tule nagu planeeritud oli ning helistasin ka oma sünnitoetajale, et ilmselt vist läheb täna asjaks. Ta küsis, et kas ma soovin, et ta hakkaks tulema, aga ma arvasin, et veel pole vaja. Kuna eelmise sünnituse ajal võttis avanemine üle 24 tunni aega, siis olin mõttes valmis ka seekord pikaks avanemiseks. Mõne aja pärast leidsin siiski, et oleks hea kui sünnitoetaja kohale tuleks, sest tuhud olid tõesti sagedased ja üpris intensiivsed. Mõne aja pärast ta saabuski ning mu mees hakkas tünni vee laskmiseks ettevalmistusi tegema. Mind aga tegi natuke murelikuks see, et limakorki polnud hakanud veel tulema. Eelmisest sünnitusest mäletasin, et põhimõtteliselt alles limakorgi tulek näitab, et avanemine toimub, et enne seda on alles nö ettevalmistavad valud. Sünnitoetaja lohutas mind, et pole viga, küllap tuleb siis koos titaga. Mõne aja pärast aga nägin, kuidas ta mulle patjade peale, mis põlvede alla olid sätitud, seda ühekordset lina üritas toppida ja siis sain aru, et limakork on ka ikkagi hakanud eralduma. See andis mulle lõpliku veendumuse, et tegemist on ikkagi õige sünnitusega ning nüüd tuleb keskenduda ainult sellele.

Kuskil ajusopis tiksus koguaeg see teooria, mida olin terve raseduse aja endasse ammutanud ning endale korrutanud – tuhu ajal tee tööd, tuhu vahepeal puhka, sina ära sünnita – lase kehal lihtsalt avaneda ning lapsel tulla. Nii ma siis tegingi – tuhu ajal tõusin püsti või põlvili, hingasin, keerutasin ja õõtsutasin ennast. Tuhu vahepeal puhkasin, viskasin pikali ja nägin vahepeal isegi und. Nii me siis olime seal – mina tegelesin oma tuhudega, mees üritas tünni veekindlaks saada, aga tundus, et suhteliselt asjatult, kuna isegi mina taipasin, et see lausa voolab läbi, vahepeal üritades ka mulle toeks olla. Sünnitoetaja tegeles minu masseerimise ja toetamisega. Kordamööda tegelesid nad ka meie 2-aastase rüblikuga, kes muidu üldiselt sai endaga ise kenasti hakkama, aga kes vahepeal arvas, et emmele tuleb ilmtingimata tekk peale panna ning emme nina tuleb tema väikese padjaga ära rookida.

Mingil hetkel tundsin, et sellist tegevust ma väga kaua enam taluda ei jaksa. Kurtsingi siis, et enam ma ei jõua ja palusin, et kutsutaks ikkagi ka ämmaemand, keda oli hommikul hoiatatud, et teda võib vaja minna. Palusin ka, et abikaasa selle tünniga sahmerdamise lõpetaks, sest mind tohutult häiris, et kui mul teda vaja oli, siis ta parajasti üritas kuskil mingit vett kühveldada. Pealegi tundus mulle, et sinna tünni ma nagunii ei saa ja ei tahagi. Kolisime siis elutoast magamistuppa üle voodi peale ning seal istus mees minu ette voodi peale ning sünnitoetaja taha ning tuhu ajal siis üritasin kuidagi olla kord ette mehe peale toetudes ja kord taha sünnitoetaja kaela ümber rippudes. See aeg oli kuidagi väga raske, valud olid väga pikad ja intensiivsed. Siis aga saabus nagu mingi puhkehetk, vahed muutusid pikemaks ning sain kauem puhata.

Ämmaemand saabus ka suhteliselt kiiresti ning küsis, kas ma soovin, et ta avatust vaataks. Vastasin, et ma ei tea, et äkki on avatus veel nii väike, et selle teadasaamine mõjub pigem halvasti. Nii ta siis võttis istet ka kuskil seal toas, nii et ma ei näinud ega kuulnud tema kohalolu. Paari tuhu järel arvasin, et ta võiks siiski avatust vaadata. Ta vaataski väga kiiresti, kuna järgmine valu tuli juba peale ning kui ka see oli üle elatud, siis teatas nagu muuseas, et tegemist on täisavatusega. Sosistasin sünnitoetajale, et ma ei usu, et äkki ta vaatas valesti. Tema aga kinnitas, et ei vaadanud ta midagi valesti, et nüüd on vaid üks suur pingutus veel ja siis on kõik.

Ämmaemand pakkus ka, et äkki ma ikkagi tahaksin tünni minna ning siis tundus see mõte küll päris hea. Kuidagi oli see tünn ikkagi vahepeal ka vettpidavaks saanud ning kuidagi sai see piisav hulk vett ka sinna tünni kiiresti ning suundusimegi elutuppa tagasi. Vees oli hoopis teine olemine, sest vesi hoidis mind ise pinnal, ma ei pidanud ise kuskilt kinnihoidmise tugipunkte otsima. Vees hakkasid kohe ka igavesed vägevad pressid tulema. Ma alguses ei saanud ise arugi, aga kui tundsin, et pärasool hakkab tühjenema, siis sain aru küll, et need on ikka pressid. Ja need pressid olid ikka valusad küll, siis hakkas kohe nii kõva hääl tulema, et mu pojake, kes siiani oli tõesti väga rahulikult asja juures olnud, hakkas kartma ning hüsteeriliselt nutma. Oleksin tahtnud teda lohutada, kuna ma kuulsin, kuidas ta ei lasknud kellelgi seda teha, aga andsin endale aru, et ma pean keskenduma tita tulekule. Mingil hetkel katsusin jalgevahet ning tundsin, kuidas tita pea oli nagu üks suur pall mul tupes. Arvestades, kui valusad need pressid olid, siis tekkis mul tunne, et selle tohutu suure pea välja mahtumine ei ole lihtsalt võimalik. Aga siis tuletasin endale meelde, et kui see tita on sinnamaani juba tulnud, ilma et mina oleksin midagi erilist pidanud tegema, et ju ta siis tuleb ikka lõpuni välja ka ning katsusin keskenduda hetkele. Ja siis vist järgmise pressiga sündis pool pead, tundsin, kuidas midagi eest ja tagantpoolt kärises. Järgmise pressiga sündis pea ning ma hüüatasin kergendatult, et pea on väljas. Kuna ma siis üritasin ikka rohkem mitte konkreetselt pressida, vaid mulistades vette välja hingata, siis oli vanem laps ka juba maha rahustatud ning seletas, kuidas emme teeb mull-mull. Järgmise pressiga sündisid õlad ning vanem laps, kes tooli peal tünni ääres seisis, hakkas väga üllatunult seletama, et „tita, tita”. Lapseke tundus täiesti magavat. Ämmaemand vaatas, et tal on nabanöör ümber kaela ja kere ning kuna see tundus pingul olevat, siis tõmbas selle ühe keeru ikkagi tal üle pea ära. Siis tundsin, kuidas tita keeras end veel paar korda väga jõuliselt ning järgmise pressiga ta väljas oligi. Ämmaemand aitas ta mulle rinnale, puhus talle paar korda näkku, mille peale tita korra vääksatas ja hakkas rahulikult hingama.

Alguses mõtlesime, et ootame platsentat ka tünnis, aga kuna ma tahtsin titale tissi pakkuda, aga see tundus tünnis ebamugav, kuna veetase oli liiga kõrge ning vesi oli ka juba veresogaseks muutunud, siis otsustasin ikkagi välja tulla. Heitsin siis esialgu diivanile ning üritasin titale tissi pakkuda, millest too sel hetkel üldse huvitatud ei olnud. Umbes 5 minuti pärast ajasin end korra istuli ning platsenta libises ka välja. Siis seoti nabanöör linase paelaga kinni ja lõigati läbi ning me läksime magamistuppa voodisse pikutama.

Ämmaemand vaatas korra rebendid ka üle. Eespool oli üks väike rebend ja lahklihal oli ka veritsev rebend ning ämmaemand pakkus, et ta võib selle kinni õmmelda, aga ma tundsin, et pole vaja ning nii ta jäi. Järgmiseks õhtuks olid rebendid juba kenasti kokku kasvama hakanud, nii et istumise ega astumisega probleeme pole.

Ahjaa, ja siis kui tita tünnis minu rinnal oli, siis palusin, et öelge siis lõpuks ka, mis see kell on, sest ma eelnevalt olin kõiki palunud mulle kellaajast mitte midagi rääkida, et ei saaks tekkida mingeid segavaid mõtteid, a la „nii kaua on juba läinud ja alles nii kaugel”. Selgus, et kell oli pool kaks ning kogu intensiivne üritus võttis aega kõigest kuskil 4,5 tundi. 

Järgmisel päeval õnnestus keskhaiglast suhteliselt kergelt ka lapsele isikukood kätte saada. Nad küll soovisid, et mina ka kindlasti tuleksin, aga minu läbi vaatamiseks keegi ettepanekuid ei teinud ning lapse läbi vaatamise soovist loobusid ka suhteliselt kergelt, kui ma sellest ettepanekust keeldusin.

Tagantjärgi mõeldes tundub kogu selline sündmuste käik ainuvõimalik ning variant, et oleks hakanud nende tihedate tuhude ajal millegipärast kuskile haiglasse minema, tundub täiesti absurdne. Lisaks on mul hea meel, et mu vanem laps sai tita sünni juures olla, sest arvestades tema enda traumaatilist vaakumiga sündi, andis see talle ehk kusagile teadmise, et sünd ei pea olema titale valus kogemus. Hetkel käitub tita nagu üks korralik raamatu-vastsündinu – ainult sööb ja magab, vahepeal vaatab natuke ringi ja siis jälle sööb ja magab. 

Selleks, et see sündmus võiks nii ilusasti toimuda nagu ta toimus, sai põhimõtteliselt valmistutud üle kahe aasta, sellest hetkest alates, kui mu esimene laps haiglas stimulatsiooni ja vaakumi abil ilmale aidati. Ka tookord oli tegelikult soov koju jääda, aga ettevalmistus oli tegelikult praktiliselt olematu. Sel korral aga tundus koju jäämine ainuvõimalik variant ning muid stsenaariume tegelikult peas läbi ei mänginudki. Üldiselt üritasin kogu meditsiinisüsteemist võimalikult kaugele hoida, sest eelmisest korrast sain kogemuse, et kui sinna rattasse juba korra satud, siis välja sealt enam ei saa. Seega piirdus kogu minu raseduse jälgimine sel korral põhimõtteliselt kahe arstivisiidiga: esimesel korral kusagil 23. nädala paiku arvele võtmas ning teisel korral käisin sünnituslehe järel.