Laureeni sünnilugu

22.09.2018, Tallinn

Tere tulemast Laureen, 22. september,  kell 08.02. Meie esimene laps, sündisid 39+2 rasedusnädalal. Sünd kestis tuhude algusest alates 17,5h.
Sa tulid tasa ja targu, läbides pehmelt kõik faasid, et emme saaks ilusti kohal olla. Selleks sai ka teadlikult ettevalmistatada ennast  ͂ 6 kuud, et sünnitusel maksimaalselt kohal olla ja hingamisega ennast toetada.
Issi esimesed sõnad: „Vaata, kui ilus ta on, kallis!“ ja issi hakkas nutma – muidugi õnnepisaraid J Ja mina olin positiivselt šokis, kui oma last esimest korda nägin, seda tunnet teab iga ema ise, see oli nii loomulik ja ilus. Kodu oli hetkega suurt armastust täis. See hetk ei unune iial...Ning siis laulsime meie pisikesele sünnipäeva laulu, see žest oli minu jaoks nii südant soendav ja positiivselt üllatav kuna ma ei oleks ise sellise idee peale ise tulnud aga meie armas ämmaemand Ingrid võttis viisi üles ning nii meie Laureeni esimene sünnipäeva laul lauldud saigi...

Sünnitus on üks vägev kogemus, ma ei kardaks seda uuesti teha. Jah, see oli omamoodi valus aga see kõik on seda väärt. Sai loetud erinevat kirjandust seoses sünnitusega, et olla enda jaoks nii teadlik, et tunne oleks kindel. Enim jäi aga mõttesse kõlama raamatust: „Loomuliku sünnituse teejuht“ järgmine lause, mis kõlas umbes nii: „Sünnitus on nagu tants ema ja lapse vahel, mõlemi panus on ülioluline.“See mõte toetas mind, et me teeme seda koos J

Olen siiani kõrgendatud meelega, et kui targad on lapsed, kuidas nad ise ennast sätivad, keeravad, lükkavad, et ema üsast välja tulla. Vau! 

Meie kodusünnitus oli siis assisteeritud ämmaemanda Ingrid Kaoküla ja sünnitoetaja Marju Randla poolt ning kõige suurem toetaja oli kallis Lauri.
Sünnitoetaja on veel mõneti võõras mõiste ja pole veel harjumust, et keda siis ikka veel kõrvale vaja, mul on ju mees.Meie puhul on tegemist esimese lapsega ja seetõttu sai ka sünnitoetaja kasuks otsustatud,  kes oleks meile mõlemale toeks. Seda tuge Marju meile ka pakkus. Eelkõige uuris ta meie mõtteid, avardas meie silmaringi, soovitas erinevat kirjandust ning oli lihtsalt olemas, mis iganes teema osas siis huvi raseduse ajal tekkis. Naise keha on sellel ajal õrn ning soojalt soovitan, kui vähegi võimalik, siis parimad toetajad raseduse ajal naisele ongi just teine naine. Sünnituse ajal Marju lihtsalt oli mu kõrval ja ootas minu soove, väga meeldis massaaž alaseljale, mis iga tuhu väga palju leevendas. Lisaks me lihtsalt rääkisime ja kui tuhude olid tugevamad oli ta abiks juba ka ämmaemandale.

Laureen sündis kodus, mis oligi nii plaanitud. Minnes tagasi täiesti algusesse, kus tuli tunne, et oleme valmis olema lapsevanemad. See tunne sündis meie sees eelmise aasta sügisel ning 2017. lõpuks 22.12.17 määrati meie raseduse algus. 22.02.18 kinnitati meie rasedus ning Laureen sündis 22.09.18. Maagilised numbrid!

Rasedus kulges suurepäraselt, nautisime seda aega kolmekesi väga. Kogu raseduse vältel olin ma terve, kõik proovid olid ideaalsed, parim mis üks naine oma raseduse ajal tunda soovib.

Sünnitusprotsess:
Laureen andis endast esimest korda märku 20.septembri öösel, kui mul hakkas öösel kella 03 ajal kõht valutama. Eemaldunud oli limakork ja olid ka kerged tuhud, mille vahed olid ca 10 minutit. Terve raseduse aja ma olin harjutanud hingamist, mis mind toetaks sünnituse ajal ning võtsin selle kohe kasutusse. Istusin tualetis ning hõikasin Laurit, et nüüd hakkab pihta J Vaatasime kella, kui pikad on vahed, ei hakanud kohe helistama Marjule vaid kirjutasin talle kuna ta oli online öösel (ta oli juba mitmendat nädalat valmis kotiga kodus, et millal on minek). Tuhude vahed hakkasid vähenema ning ma ei julgenud jääda Lauriga kahekesi ja nii saigi Marjule helistatud, natukese aja pärast läksid tuhude vahed pikemaks. Helistasime Marjule, et ära veel tule ning me läksime magama. Tuhud kestsid ca kella 08.00 hommikul ning siis magasime kella 11.00ni. Ärgates oli täiesti tavaline tunne ja õues oli soe vananaistesuve ilm. Tunne oli hea ja kuna samal ajal oli meil koduehitus pooleli läksime Lauriga ehituspoodidesse.
Kella 15.00 algasid uued tuhud kuni õhtuni. Taaskord läksime magama ja siis kell 23.00 ärkasin väga tugevate valudega, mis enam ei lõppenud vaid täielik sünnitegevus algas : )

Kella 01 ajal helistasime oma sünnitoetajale Marjule, et ta meie juurde tuleks. Meil oli nii mõnus õhkkond – plaanitud küünlad, tume šokolaad, teed – nendeni me ei jõudnudki kuna ei olnud kordagi tunnet, et midagi oleks puudu. Ingrid jõudis meie juurede peale kella 2 öösel, tema saabumisega läks ka sünnitegevus väga intensiivseks. Kodus oli meil valmis ka bassein, mis meil lõpuks katki läks ja hakkas õhku välja ajama. Basseinis oli ka momente, kus ma magasin tuhude vahel, sest öö oli intensiivne olnud ja oli ka hetk, kus ma olin hajevil. Ingrid, Lauri ja Marju tõdesid fakti, et selles basseinis ma sünnitada ei saa kuna see ei pea esiteks lõpuni vastu ja teiseks ei ole Ingrid kindel, kas ma seal lõpuni nö tema juhiseid kuulan. Basseinist välja tulles läks minu lootekott katki ja siis hakkasid pressid, mis kestsid 2 tundi. Kõige tugevam valu oli minu jaoks täiesti lõpus kui oli paar viimast pressi, tekkis tunne, et ma rebenen täiesti pooleks, mis ikkagi lõppes ainult paari ilupistega J

Ma EI tajunud oli see, et aeg nii kiiresti läheb ja et mu sünnitus "nii kaua" kestis. Aeg lendas sellel päeval nii kiiresti ja samamoodi nüüd, kui beebi on käes :)