Randori sünd

Kuidas jõudsin otsuseni kodus sünnitada

Esimese lapsega ei olnud mul mõtetki kodus sünnitada ja ka praegu oleksin esmaraseduse puhul haiglas end turvalisemalt tundnud. Esimese raseduse ajal vaid vaikselt imetlesin naisi, kes kodus sünnitasid ja mõtlesin, et kuidas nad küll julgevad. Esimesel korral ju ei tea ka, et kui valusaks see sünnitus lõpuks võib minna ja mis ees ootab – see tekitab segadust. Nüüd teise raseduse ajal käisin alates 6-7 raseduskuust joogaringis, kus joogaõpetajaga (kes on ka sünnitoetaja) meil pärast võimlemist alati loomulikust sünnitusest ja kodusünnitusest palju juttu oli. See mõte tundus üha sümpaatsem ja omasem. Oma haiglakogemusest teadsin, mis osas tahaksin, et mu sünnitus oleks teistmoodi. Ka haiglas oli mul vettesünnitus (suure veenmise peale), kuid väljutusfaasis oli juures palju inimesi, õhustikus oli stressi, närvilisust ja kiirustamist ning mind suunati jõuga pressima, mille tulemusel sain palju rebendeid. Teadsin, et just väljutusfaasis on mul tarvis teistsugust õhkkonda – rahulikku ja loomulikku ning inimest, kes aitaks õigesti hingata, et minu jaoks väga intensiivseid presse esialgu üle hingata ja suurt katkiminekut vältida. Haiglasse aga lisaks abikaasale sünnitoetajat juurde ei lubata. Kodusünnituse loomulikkus ja iseenda ja oma lapse usaldamine tundusid mulle järjest õigemad. Olin ka lugenud, kuivõrd palju mõjutab sünnikogemus inimese edasist elu ja kui oluline on pehme ja loomulik sünd lapse jaoks.Mis puudutab sünnitust ennast, siis teadsin juba, mida see endast kujutab ja uskusin, et minu planeeritud ja väga oodatud laps tahab meie juurde tulla ja tuleb; et tema ülesandeks selles elus ei saa olla mulle mingit julma õppetundi anda, tundsin, et mulle ei ole praegu sellist õppetundi ette nähtud. Ka see vaimse elu ja hinge rännaku ja eesmärkide suunaline mõtlemine andis mulle julgust selle otsuse tegemiseks.

Randori sünd

Asi algas 5. aprilli varahommikul. Kell 5.30 tunnen läbi une esimesi tuhusid. Juba 4 ajal on magamisega raskusi, sest nina on nii kinni, ja läbi suu hingates on kurk valus. Nimelt olin juba mõnda aega enne sünnitust köhas ja nohus. Valud olid 10 minuti tagant. Harmon oli minu kõrval (tuli öösel minu juurde), aga magas õnneks hästi. Katsusin veel veidi uinuda, aga see eriti ei õnnestunud, valud ja kinnine nina tegid oma töö. 6.30 saadan sünnitoetajale sõnumi ja informeerin teda, et need on vist NEED valud. Pikutan veel veidi voodis ja tõusen üles ning hakkan vähehaaval toimetama - teed keetma ja asju valmis sättima. Ei tea ju, kui kiiresti asi hakkab sujuma, õel ja emal olid teised sünnitused väga kiired. 8 ajal jäävad vahed suuremaks ja 9-10 paiku on vahed 10 min või isegi rohkem. Valud ise on samas justkui veidikese tugevamad. 11 paiku on valude vahed jälle väiksemad, aga valud endiselt väga leebed, sunnivad vaid seisatama ja end ära ootama. Lõuna paiku tuleb minu isa Harmonile järele ja salamisi loodan, et kui sünnitusele keskendun rohkem, siis äkki läheb asi rohkem käima. See on tegelikult naiivne lootus – sünnitegevus toimub ikka omas rütmis, tegelikult ju tean seda :) Igal juhul mingi hetk tuleb valudesse lausa 45 min. pausi; valud lähevad intensiivsemaks, nii et pean hakkama Aa häälikul neid üle hingama, alles kl 16-17 paiku. Nõjatun siis valu ajal köögis töötasapinna äärele ja aa-tan. Valu ajal sobib mulle ette nõjatumine. Hiljem, kui valud veel veidi intensiivsemaks lähevad, proovin põlvitada ja pallile nõjatuda – selgub, et see sobib väga hästi. Endiselt on valude vahed üsna pikad (7-10 min) ja veidi muretsen, et kuidas siis seekord nii kaua läheb. Kuulame koos abikaasaga ilusat lõõgastavat muusikat (ST käest saadud Pregnancy ja Mother&Baby CD-d) ja naudin väga seda, et seekord saan kodus valutada. Valude vahepeal mul istuda mugav ei ole ja pikali ka ei taha minna (ei saa valu ajal piisavalt kiiresti õigesse asendisse) ja seega natuke pelgan, et kui väga kaua läheb, siis väsin ära. Mingi hetk helistan oma ämmaemandale Triinule, et talle teada anda, et sünnitus käib (olime nii kokku leppinud) ja uurin ka, et kes praegu haiglas tööl võiks olla. Selgub, et minu ämmaemand ise ongi tööl! Seda on hea teada ja korraks kaalun isegi haiglasse minekut, kuid üsna ruttu jätan selle mõtte ikkagi sinnapaika, sest mõte kodus sünnitamisest ja taastumisest on niipalju omasem ja õigem mu jaoks. Sisendan endale aeg-ajalt positiivseid kinnitusi, nagu näiteks, et“ mu keha on turvaline, mida iganes ma ka ei tunne“, „mina ja mu tita saame sünniga koostöös ilusti hakkama“, „mu tita sätib ennast nii, et tal on hea ja turvaline sündida“, „minu keha oskab sünnitada ja minu laps oskab sündida“ jm. Üldiselt tunnen end hästi ja turvaliselt ja mingeid kahtlusi kogu sünnituse jooksul ei tekigi. Kui õues hakkab pimenema, kolime mehega ülakorrusele (kus asub ka vann, kuhu plaanin sünnitada) ja süütame vannitoas ja magamistoas küünlaid. Naljakas, et olin hommikul ju olnud päris kindel, et tibu sünnib päeval ja küünlaid ei lähegi vaja...

Kl. 20 ajal tahan helistada sünnitoetajale (ST), aga tema helistab just samal hetkel ise mulle sisse. Ütlen siis, et ta võiks tulla korra vaatama ja selgub, et tal endal oli just samal ajal sama mõte. Mõtlen, et kuulaksime siis ka doppleriga tita südamelöögid üle. ST jõuab enne kl 21. Ta masseerib veidi mu jalgu ja annab mulle homöopaatilisi käivitavaid teri. Kõnnin ka mõned korrad trepist üles-alla, mida aga pikalt ei saa jätkata, sest valus kurk annab kiirema hingamise korral ennast liiga kõvasti tunda. Valud on palli peal ilusti ülehingatavad (sügav Aa on mulle kogu sünnituse ajal väga abiks) ja vahed siiski väiksemaks ei muutu. Siis otsustab ST, et ta läheb natukeseks ära. Mulle tundub see mõistlik mõte. Teame mõlemad, et kolmanda inimese juuresolek ikkagi natuke mõjutab õhustikku ja olen harjunud omakeskis valutama. Esimese sünnituse ajal (mis algas öösel haiglas ja kestis kokku ca 8h) valutasin püsti olles duši all ja otsustasin, et lähen nüüd ka vanni ja võtan duši kätte ja mul oli tundmus, et äkki see mulle omane valutamise positsiooni sissevõtmine aitab asja käima saada. Ja täpselt nii oligi! Kl 22.30 paiku läksin vanni ja õige pea olid valude vahed 2-3 minutit. Valud läksid järjest intensiivsemaks ja pikemaks, mulle tuli eelmise sünnituse ajal duši all valutamine meelde ja tundsin, et nüüd ei ole sünnituse lõpp enam väga kaugel. Minu kallis mees toetas mind kogu sünnituse aja ja nüüdki oli minu juures – tema roll oli siiski passiivne, sest mulle sobis nii, et seisan püsti ja valude ajal Aa-tan ja lasen dušist vett kordamööda ette alakõhule (kus mul on tuhu ajal valus) ja taha alaseljale (kuigi seal otseselt valu ei ole, leevendab see lõpuetapis kuidagi valu intensiivsust). Kuulasime ka tibu südamelööke, mis valu ajal läksid alla, kuid valu vahepeal ilusti taastusid. Mees helistas ST-le ja andis teada, et sünnitus on nüüd ilusti käima läinud. Mingi hetk paneme vannile korgi ette ja minu valutamise ajal hakkas vann ka veega täituma. ST jõudis tagasi enne kl 23.30 ja istus vaikselt vanni kõrvale. Ta aitas mul valude vahepeal lõdvestuda, tehes ette vastavaid hingamishelisid (uhh.. :) ). Mingi hetk küsisin temalt, et kui kaua veel võiks minna, mille peale ta vaid sõnas, et iga valu toob tita mulle lähemale ja et asi läheb ilusti ja jõudsasti edasi. Ise olen veidi üllatunud, et ka teisel korral ikkagi nii valus on, salamisi olin lootnud, et teine sünnitus on kuidagi vähemintensiivne valu poolest .. Kui valud on juba väga intensiivsed ja ma hetkeks enda üle kontrolli kipun kaotama, teeb ta mulle ette jõulisi „Jaa-sid“, mida järele tehes katsun enda seest ürgset jõudu üles otsida, igal juhul minu Jaa-d kõlavad päris kõvasti ;) ST soovitab proovida valu ajal vees põlvili olla ja ette nõjatuda (mees ja ST masseerivad kordamööda mu alaselga), aga selles asendis on valu ülehingamine mu jaoks vaevalisem. Ühe valu jõuan veel püsti ära kannatada, aga ka niimoodi on karm ja saan aru, et täisavatus hakkab saabuma. ST soovitab nüüd mehel minna ja istuda vanni taha nurka ja mul põlvitada ja ülakehaga mehe peale nõjatuda. Ta ise masseerib valu ajal mu selga. Esimese valu üleelamine selles asendis on keeruline ja mu tagumine ots tahab veest välja hüpata. Seepeale ütleb ST, et kui ma ei suuda valu ajal põlvitades vees püsida, peaksime vannist välja minema, sest tita sünd ei ole enam kaugel. Veest väljamineku mõte tundub mulle väga võõras – ma tegelikult ei kujuta ette, et sünnitaksin kuskil mujal kui vees, et kuidas oleks kuival maal ilma veeta võimalik seda intensiivset pressivalu üle elada.. :D Ühesõnaga mehe jalgu veidi kraapides ja endale sisendades, et ma saan valuga hakkama, suudangi järgmise valu üle Aa-tada ja ilusti vee alla püsima jääda. Nüüd tunnengi, et pressid hakkavad peale tulema – Jaaa-st ei tule enam midagi välja, vaid katsun sellest intensiivsest valust kiiresti hingates üle saada. ST soovitab vaagent lõdvestada ja alla hingata, mida siis katsungi teha. Sõrmega katsudes tunnen, et tita pea on mõnede cm-de kaugusel ja lootekott on terve ja veidi kummis. Juba eelnevate valude ajal olen katsunud ja saanud jõudu sellest, et tita pea ei ole üldse kaugel. Niimoodi mehe jalgu veidi kraapides ja natuke näksides (kontrollisin end siiski ja talle haiget ei teinud, kuigi ta seda vist õigustatult kartis ja mu pead õrnalt eemale lükkas ) ja hingates elan üle ka järgnevad paar-kolm pressi. Nendest viimase ajal tunnen, kuidas lootekott pauguga katki läheb, sellega kaasnes hetkeks selline terav valu. ST ütles hiljem, et väga tugevad lootekestad olid ja haiglas oleks need suure tõenäosusega varem tahetud avada. Nüüd, kui lootekott on katki, sünnibki järgmise pressi ajal tita pea. Tunnen oma käega, kuidas pea sünnib ja tajun ka seda, et lahkliha venis ilusti ja pea mahtus läbi, aga kuna mul on nii intensiivselt valus, siis ei suuda seda tugimeeskonnale öelda. Mingi hetk ST hüüatab, et pea on väljas (ta jälgis olukorda peegliga), aga mulle see ei olegi üllatus Järgmise pressi ajal sünnivad tibu õlad ja keha. ST elevusest kõrgendatud hääl ütleb, et ma oma tita kinni püüaksin ja näengi, kuidas ta vee alt minu poole liugleb ja haaran ta oma kätele. Kell on 00.45, kuupäev on jõudnud vahetuda kolmapäevaks, 6. aprilliks 2011.

 See on läbi! Olen nii õnnelik, pisarad voolavad, emotsioonide kirjeldamiseks ei ole sõnu. Tibu ehmatab elukorralduse muutusest ja nutab natuke päris kõva häälega, rahuneb aga juba hetke pärast ja uudistab oma uut ümbrust. Tita on ilus roosa ja tunneb ennast hästi. Ma ei suuda veel uskuda seda ,mis toimub, et mu tibu sündiski oma kodus nii pehmelt ja kaunilt, kui veel saab. Juures on parim meeskond, keda võiks soovida selle protsessi läbitegemise juurde. Õlgade sündimisega tekkis ka lahklihale rebend, mis aga tundub esialgu väike (hiljem tuvastan, et ca 2 cm) ja me haiglasse mineku vm. õmblemise võimalusi kaaluma ei hakka. Olen paarkümmend minutit koos oma tibuga vannis ja naudime seda ilusat hetke. Seejärel vaatab ST nabanööri ja näeb, et see on pulseerimise lõpetanud. Mees lõikab nabanööri läbi ja ST seob selle marliga kinni. Vannis olles püüan pihku puhuda ja platsentat sünnitada, kuid see veel ei tule – samas ST ütleb, et see on sealsamas kohe tulemas. Tulen vannist välja ja puhun uuesti ja pressin ning platsenta sünnib ilusti kaussi (siis ca 30 min pärast tita sündi). ST veendub, et see on terve. Seejärel toob mees mulle raudrohuteed ning võtan tita taas oma juurde ja pisike hakkab ilusti tissi imema. Toimunu tundub mulle nii eriline ja imeline, et mul on ikka veel raske seda uskuda. Olen lihtsalt väga õnnelik. Issi ja ST saavad pisikese Randori ligikaudseteks mõõtudeks 3700 gr. ja 51 cm.