Meie Tormi sünd

Seda lugu tuleb päris kaugelt alustada. Tormi tulek meie perre oli suur üllatus ja ehmatus. Villem oli vaid 5 kuune ja ainult rinnapiimal, niiet ma ei suutnud kuidagi uskuda, et olen lapseootel. Ei mingit iiveldust, suurt väsimust. Ja tundus, et 3 last on minu piir. Päris naljakas mõelda, kuidas loome endast või oma elust mingi ettekujutuse ja siis usume sellesse nii kindlalt. Minul oli ettekujutus endast kui kolme lapse emast, kes hakkab kohe-kohe omi asju ajama, keskendub tööle, õpingutele, ehitusele jne. Esimesele ehmatusele järgnesid hirmud, et kindlasti on suurem risk raseduse katkemiseks, laps ei kasva piisavalt suureks, kuidas ma kahe nii väikese lapsega hakkama saan, kuidas ma 4! lapsega hakkama saan jne. Minu mees ja lapsed olid kindlaks toeks algusest peale, neile tegi see loomulikult nalja, et meile uus tita tuleb. Ja nagu tavaliselt kadus see 9 kuud nii ruttu- mul on alati tunne, et rasedused võiksid kauem kesta, et suudaksin ennast uue lapse tulekuks ette valmistada. Rasedus kulges kergelt ja muretult, lasin teha enda rahustuseks kõik testid ja vereproovid ja isegi HgB näit ei läinud alla. Tundus, et olen heas vormis, aga peale sügisest kartulivõttu ja aiatöid andis selg päris korralikult tunda ja arvasin, et viimased kuud olengi nüüd lombakas. Endal oli ka selline tunne, et ikkagi neljas laps ja ohh ma vaene. Kaks kuud enne sünnitust hakkasin käima rasedate joogas ja kord nädalas kohalikus joogagrupis. Seljahädad kadusid ja tajusin uuesti oma kehas jõudu ja rõõmu liikumisest ja oma õnnistatud seisundist. Sain magada terve öö päris lõpuni välja (eelmistel kordadel ei ole nii hästi läinud). Laps keeras ennast aegsasti pea alaspidi ja kuskil 39-ndal nädalal fikseerus ka pea. Tundsin ise süümepiinu, et olin alguses lapsesse nii vaenulikult suhtunud ja pidin kõvasti tegelema andestamise ja andeks palumisega. Nii lapselt kui endalt. Pidin laskma lahti mõtte, et see sünnitus läheb raskelt, keeruliselt kuna ma ei olnud alguses valmis selle lapse tulekuks.

Igatahes tähtaeg lähenes ja mul ei olnud veel vanni ega basseinigi. Mul oli vaja vähemalt vettesünnituse  võimalust. Olin kahe basseini järjekorras aga õnneks saime Inge basseini, mees sõitis sellele reede õhtul Viljandisse järgi. Nädalavahetus möödus rahulikult. Minu ema tuli vanemat poega koolivaheajalt tagasi tooma ja jäi kaheks päevaks. Tähtaeg oli 28 okt, esmaspäeval, mil anti tormihoiatus ja vanem poeg varus joogivett. Tegime päeval nalja, et kui poiss tahab endale nimeks Tormi, Maru või Raju, siis ta hakkab täna sündima. Esmaspäeva õhtul saatsime kõik varakult voodisse. Ainuke märk lähenevast sünnitusest oli verivorsti söömisest keeldumine, millest ma tol hetkel küll midagi olulist välja ei lugenud.

 Aga kustutasin tuled ja kui voodisse pikali heitsin, käis pisike plaks, eraldus limakork ja veed hakkasid vaikselt nirisema. Kell oli kuskil pool kümme. Mõtlesin, et nüüd võib veel päevi minna,kuna valusid ei olnud, veed olid selged ja uurisin mehe käest, kui kiiresti ta homme kohale jõuaks ja läksime magama. Tukkusin aga päriselt ei maganud, sest midagi toimus. Millalgi ajasin mehe üles, et ta vanni valmis paneks. Me ei olnud aega võtnud, kui kaua selle täispuhumiseks ja veega täitmiseks aega läheb. Igatahes mulle tundus, et see kõik võtab liiga kaua aega ja ma torisesin korralikult. Tagantjärgi tundub, et sünnituse ajal käitun ma täieliku diivana, et kuidas ei jookse minu käevibutuse peale 10 teenrit kohale. Ja kuidas ei ole vann vett täis kui mina tahan. Ja minu vaene sebis siis üksi. Ei mingit küünlavalgel käe hoidmist. Seekord proovisin valude ajal puhuda ja see toimis hästi. Liikusin ringi, olin palju käpuli ja tagumik püsti käpuli. Millalgi raseduse lõpus jõudis mulle kohale, et see on arvatavasti minu viimane rasedus ja sünnitus ja ma tahtsin seda kogemust nautida. Mul tekkis kujutluspilt, kuidas selle lapse sünd on pidu.

Vesi ei sadanud imeväel vanni ja nii ronisin sisse umbes 5 cm veetasemega. Mulle meeldib valude ajal otsaesist suruda vastu basseini seina, niiet kui vett ei ole, aitab seegi. Millalgi oli ärganud minu ema, kes oli eelnevalt teatanud, et tema jookseb minema, kui ma kodus sünnitama hakkan ja ma olin lubanud talle lahkelt kiirabi kutsuda kui ta tahab. Ta oli pisut ehmatanud ja ei osanud midagi teha, ma palusin tal magavaid lapsi valvata. Hiljem ütles ta, et oli ikka lugenud Meieisapalve ja  olen väga õnnelik, et ta kiirabi ei tahtnud kutsuda ja meiega seda imelist sünnikogemust jagada sai. Mäletan, et ta ütles veel, et on ikka põrguvalu. Mille peale ma muigasin, sest mulle tundus alles algus ja põrguvalu ei ole ma sünnitusel tunda saanud. Mees tassis aga vett ja mingil hetkel mäletan, et keerasin külili ja kavatsesin mõnulema hakata ja siis täpselt pool kõhust oli vee all. Äkki avastasin, et lamp põleb täpselt vanni kohal ja lasin vähemalt selle ära kustutada. Ja seinal olid teiste laste pildid, naeratasin ja mõtlesin, et kolm sünnitoetajat magavad kõrvaltoas.  Väljas undas tuul ja torm kogus hoogu.

Seekord ma ei saanudki aru, millal avanemisest said pressid. Igatahes äkki sündis lapse pea. Ilma tuleringi ja suurema valuta- selline laine, millele ei saanud vastu seista. Mees oli köögis ja keetis kannuga vett- sellest hetkest jäi ta ilma. Järgmise pressiga sündis keha ja tõstsin pisikese Tormi sülle.  Vett siis niipalju, et ta sai ikka vette sündida. Lapsel oli nabanöör ümber kaela- see on olnud ka üks minu hirme, et mis siis saab. Ja kuskilt on meeles, et mis siis ikka saab. Võtad nööri ta kaela ümbert ära. Ma ei mäleta mis hetkel, aga täpselt nii ma tegingi. Arvatavasti enne veest välja tõstmist.See oli selline ürgne teadmine ja oskus, mis tuli kuskilt sügavalt seest.  Mees fikseeris aja 23.45. Pisike sai sünnipäeva oma onuga samale päevale. Ja kogu see trall kestis alla kahe tunni.  Suured lapsed magasid rahulikult kõrvaltoas. Mu ema ei uskunud, et laps juba käes ja imestas, et miks ta ei karju. Mina küsisin mehe käest, et kas ma häält ka tegin. (Tavaliselt olen presside ajal ikka teinud sellist karu häält). Ta ütles, et ei.

Pisike uudistas meid vaikselt ja hakkas sööma. 1a ja 3 kuune Villem ärkas nohusena  ja hambavaluga ning väga pahasena, miks emme kaissu ei saa pugeda ja miks magada ei lasta. Ja võttis oma venna vastu, ma arvan, et tunniajase sõjakisaga. Pisike kuulas ja magas.

Hommikul saime siis kõik lõpuks magama. Olin ise nõrgem kui tavaliselt. Kõrvus kohises ja pidin peale esimest külmkapi juures käiku ära minestama. Sain endale lubada puhkust voodis, kuhu toodi head ja paremat ja mees ja ema vaatasid koos vanemate laste järele.

Järgmisel päeval helistasime perearstile, kes oli küll kuskil reisil, kuid saatis pereõe. Laps sai mõõdetud-kaalutud. Meie pere lapsena täitsa keskmine 3430g ja 50 cm. Eraldi pean märkima, kui tore on meie perearst Vastseliinas. Järgmisel päeval tuli ta ise koju, vaatas lapse väga põhjalikult üle ja andis tõendi Võru haiglasse minekuks. Ametlikult on vist 3 päeva, mille jooksul saab isikukoodi. Kuna olin ise nõrk, siis ütles perearst, et ta suhtleb haiglaga ja minge hiljemalt reedel.  Need paar päeva olid kosumiseks piisavad, selle ajaga laabus ka imetamine ja reedel  saime väga toreda ämmaemanda käest ilma igasuguste probleemideta sünnitõendi ja laps sai ka lastearsti poolt üle vaadatud.

Huvitav lugu oli ka vallavalitsuses nimepanekul. Sekretär luges sünnitõendit ja küsis, et siin on sünnikoht Võru vald aga ta sündis ju kodus (väikese koha võlud! Ma tavaliselt ei lähe seda kuulutama). Jaa. Siis peaks sünnikoht ka Vastseliina vald olema. Ma ei olnud isegi mõelnud selle peale,  et mis seal paberil kirjas on. Igatahes helistas ta Võru maavalitsusse ja palus mul perearstilt uus sünnitõend võtta. Helistasin neile ja vabandasin, et jälle on tõendit vaja ja ma ei tea, mis seal päris täpselt peab kirjas olema. Ahahh me suhtleme ise vallaga.

Ja ühel hommikul oli uksekell. Mina magasin veel poistega oma suures voodis. Panin midagi peale ja kaks naist olid ukse taga. Ma olin nii unine, et arvasin esimese ehmatusega, et nad on jehhoovatunnistajad. Aga üks nägu oli tuttav. Vallavalituse ametnikud tõid meile koju Tormi sünnitunnistuse, kus siis sünnikohaks saigi Vastseliina! Ja lapiteki tõid ka.

Ma olen siia sisserännanu ja isegi ei tunne väga inimesi, aga see oli uskumatult armas. Lõuna-Eesti inimeste lahkusest olen ennegi lugusid kuulnud aga see üllatas mind.

See sünnilugu venis pikale aga eelkõige olen tohutult tänulik selle imelise sünnikogemuse ja imelise lapse eest, kes mu kõrval magab ja imelise pere eest. Minu ümber on tõeliselt toetavaid inimesi ja hea oli tajuda ka nende toetust, kes kaugemal.  Ma ei oska seda päris täpselt sõnadesse panna, aga Tormi sünd oli religioosne kogemus. Kui ma eelnevalt olen arvanud, et see on minu keha ja minu vastutus ja ma pean vaimselt endaga tööd tegema ja oma hirme vabastama. Seekord tajusin, kuidas lapse sünd on püha, kuidas see on midagi palju suuremat ja võimsamat- elu edasikandumine. Olin otsekui vahendaja ja tajusin võib-olla esmakordselt nii selgelt  tohutut tänulikkust ja usaldust. Minul ei olnud seekord plaani, et sünnib üks pisike imearmas poiss ja mina ei olnud nõus sünnitama siis kui vett ei ole. Tagantjärele tundub, et ma torisesin terve avanemise aja ja siis olin sõnatu kui laps mu kätel oli.  Järgmisel hommikul läks meil elekter ka ära, õnneks lühiajaliselt.