Malle lood

Minu laste sünnilood

Alustuseks pean ütlema, et mul on kolm last, kellest kaks on sündinud kodus. Kõik mu lapsed on olnud sündides suured ja arenenud (üle 4 kg raskused ja üle 50 cm pikkused). Kõik sünnid toimusid kiirelt. Kõigil juhtudel jäime ellu.

Teist last oodates koostas mu abikaasa mulle eri-söögisedeli, et minu keha oleks parimas vormis emaks saamisel ja keha koed elastsed, et ei tekiks vigastusi. Tollel ooteajal käisime koos mehega alternatiivsünnituse kursusel, mida viisid läbi Ülle Lember ja Ülle Liivamägi. Leidsime sobiva ämmaemanda, kes oli nõus meie lapse sündimise juures olema. Kõik läks nii, nagu olime soovinud. Elasime sel ajal Lasnamäel ja lapse ilmaletuleku nädala olime endi kasutusse planeerinud. Tahtsime mehega omaette olla. Nagu ikka, igatsesin mina juba tükil ajal momenti, mil laps leiab õige hetke meie juurde jõudmiseks. Aga laps ei kiirustanud ja me mehega suhtusime olukorda rahulikult. Sõitsime sel kevadel tihti ratastega Pirita jõe äärde päikest ja loodust nautima. Tol õhtul (umbes 6 tundi enne lapse sündi) olime pikemal rattaretkel. Jäime tagasisõiduga lausa pimeda peale ja kuna õhtu oli jahe, siis sõitsime seda kiiremalt. Koju jõudes olin üsna väsinud, ka põlved tuikasid. Mees tegi hilise õhtusöögi ning voodisse jõudes võis end mõnusalt lõdvaks lasta. Ja see lõdvestus jõudis nähtavasti ka lapsele pärale, sest ma ei jõudnud veel uinuda, kui käis minu meelest lausa kuuldav krõks ja miski mu sees läks katki (seda nimetatakse vist limakorgi vallandumiseks). Arvan, et kell võis olla peale südaööd. Mõõtsin tuhude vahe ja tegin järelduse, et mul pole aega. Nõnda siis tegelesin enesega, kuni mu abikaasa vanni vett lasi ja ämmaemandale helistas. Siis kobisin vanni, et oleks soe ja hämar ja vaikne. Varsti tundsin, et vanni voolab mingi vedelik minust (lootevesi). Mäletan veel, et üritasin end veega uhtuda, kuna olin kuidagi libedaks-limaseks muutunud. Tundsin käega oma lapse siidist pealapikest ja ütlesin seda ka ärevalt mehele. Mees aga vastas rahulikult, et las ta aga sünnib ja järgmisel hetkel, otsekui laps oleks mõistnud oma isa sõnu, oligi me tütar sündinud. Ühe pressiga, kiirelt, valutult, isa kätele. Lapse sain rinnale kaissu ning mees läks ämmaemandat vastu võtma, kes just oli ukse taha jõudnud. Vastsündinud plika keerasime käteräti sisse ja ta magas oma und, justkui polekski ta vahepeal uude keskkonda sattunud. Sain ennast vannist välja ja riidetüki selga. Sättisime endid kööki istuma, kuhu kutsusime ka ämmaemanda mehe, kes seni oma magava lapsega autos oli oodanud. Taevas muutis värve, lähenes hommik. Tütar sündis kahe paiku, paari tunni pärast lahkusid kutsutud abilised ja me kolisime uuesti mehega voodisse, seekord olend minu kõhust reaalselt meie vahel. Meie ämmaemand käis meid mõnel korral vaatamas ja kõik paistis talle OK. Mees toitis mind kui nuumikut, et ikka piima tuleks. Piima sai nii palju, et lausa piimapais tekkis. Tütar aga käitus vaikselt ja rahulikult nagu ta isalgi kombeks. Platsentat hoidsime külmkapis igaks juhuks. Mees kutsus ka lastearsti, kes registreeris sünni (see oli mitu päeva hiljem, nabanöör oli veel irdumata). Ja edasi sõitsime maale puhtasse loodusesse telkima.

Kolmandat last oodates tuli meil mehega tihti autosõidus viibida. Nõnda oli meil alati autos hädavajalik kaasas juhuks, kui laps otsustab valida sünniks sõiduhetke. Üks pikk sõit toimus Tallinna (me elasime tol ajal juba maal-metsas). Mees soovitas, kas ma ei tahaks mõnel ajal Tallinna-korteris elada, et laps sünniks Tallinnas ja meie tuttava ämmaemand saaks igaks juhuks meil jälle abiks olla. Mina ei tahtnud. Ei tahtnud Tallinna pärast, minu koduks oli saanud uus koht. Ometi helistasime ämmaemandale, mina küsisin ühes asjas nõu. Olin mõne nädala eest õnnetult kukkunud üle koduloomade aia ronides, nii et sain hirmsa verevalumi koos väikese haavaga kohta, kust lapsed sünnivad. Ämmaemand rahustas mind maha, et verevalum ei peaks segama sündi (ei seganudki) ja rahunenuna soovisin seda enam maale tagasi. Koju saabusime õhtul ning käisime mehega saunas, et linnamustusest lahti saada. Peale lõõgastavat sauna tundsin end rambelt ning vajusin voodisse magama. Ka see kord ei õnnestunud mul ööd mööda veeta voodis, vaid ärkasin tuhudega üsna pea. Hommik paistis saabuvat, otsustasin mõnda aega vastu pidada toas, ehkki olime planeerinud sünni sauna. Ometi pidin varsti mehe äratama ja et saun oli veel õhtust soe, siis kolisime sinna üle. Otsisin asendeid mehe abil, kuidagi nagu ei leidnud seda õiget. Kükitasin tihti ja riputasin end mehele lausa kaela. Ägisesin ja hingasin vaheldumisi kuni saabus moment, mil kartsin, et kükitades võib laps põrandale kukkuda. Ronisin lavale, aga see, mida ma lapseks arvasin olevat, oli hoopis lootepõis, mis lõhkes. Edasi valisin puhkuseks selili asendi (ning siis viimaseks pressiks käpuli asendi) ja nõnda me järeltulija ses asendis sündis. Mees võttis lapse vastu ja seekord pidi ta kiirelt tegutsema, sest nabanöör oli õige mitu korda ümber poisi kaela. Minul valud aga kestsid ja platsenta ei tahtnud sündida. Poeg lebas mu kõrval rätiku sees. Palusin mehel nabanöörist tasakesi sikutada. See õigustas end. Ma vabanesin vaevast ja saime lõpuks pojaga tuppa pessa hiilida. Oli maikuu hommik ning teised pereliikmed alles magasid. Vaid vanaisa oli just ärganud. Ka seekord kutsus mees mõne aja pärast lastearsti ja too registreeris sünni probleemideta. Platsenta matsime loodussesse, õunapuu alla. Piimapais kimbutas jälle, kuid tänu mehele saime sellestki jagu. Kui tütart sai imetatud 2 aastat, siis poega imetasin vaid aasta, edasi sai ta kitsepiima.

Minu lapsed said kodus sündida tänu mu mehele, kes ise oli selleks valmis ja aitas ka mind nagu suutis.

Kommentaariks

Arvan, et laps tajub, mil ema on rahunenud ja lõdvestunud ja oskab valida õige hetke, mil sündida. Arvan ka, et tuleb lasta oma kehal ja lapsel tegutseda, küllap nad ise teavad, kuidas õige on. Lase lapsel lihtsalt sündida – ära takista teda, ära kiirusta teda. Ja jäävad olemata haiglaõudused, mida minulgi esimese lapsega kogeda tuli (lapsele oli ämmaemand näpuga silma torganud – verevalum, last oli ämmaemand peast sikutanud – kae kõver ja pea hoidis ühele poole, laps oli saanud sünnitrauma külmast-valgest-kisast ning julmast kohtlemisest – käed spasmis, lisaks kaitsepookimised-vereanalüüsid pluss haiglainfektsioon – lapsel tõusis kõrge palavik… Mind saadeti haiglast koju sõnadega, et haigla ei oskavat selle lapsega enam midagi teha ja nagu ikka, keegi ei vastutanud. Vastupidi, kõik kirjutati minu arvele, sest loode olevat olnud liiga suur). Eriti kahetsusväärne on olukord, et see juhtub tavaliselt esimese lapsega ja et naised ei soovigi pärast taolist katsumust enam lapsi saada. Oma esimese lapse ootel sõin nagu arstid ette nägid, käisin korralikult kontrollis ja analüüse andmas, käisin rasedate võimlemisel, piinlesin vaikselt eelsünnituse voodis, lasin end raseerida, ilmselt oleksin ka klistiiri lasknud teha, täitsin korraldusi millal pressida ja millal mitte, ning kogu selle tulemusena sain rikutud elualgusega lapse, keda hoiti päevade kaupa minust eemal ja kätte anti siis, kui med.rahval endil aru otsas. Mulle jõudis rängalt pärale tõsiasi, et olles eluaeg olnud sõnakuulelik ja pai käsutäitja, selles rollis sain ma vaid sügada ehk tehes nii nagu teised ütlevad, võid kaotada omaenese ja oma lapse elu. Sünd peab olema loomulik nagu loomariigis tavaliselt. Juhtub ka loomade hulgas, et mõni loomalaps hukkub sündimisel või enne sündi. Keegi ei süüdista seejuures emalooma, talle tuntakse vaid kaasa. Miks arvatakse, et kui kodussünnitajal midagi juhtub, et siis on süüdi ema? Kuhu jäävad need õnnetud traumeeritud vastsündinud või hoopis surnud tited, keda haiglakombinaadid väljastavad? Arstid vaikivad – ometi oleks huvitav teada haiglapraagi tänast protsenti? Euroopas on üks riik – Holland, kus on tavatult palju kodussünnitajaid – üle 30 %. Ja sellessamas Hollandis on millegi pärast vastsündinute ja nende emade suremus maailma madalamaid.

Sünnist on tehtud tänapäeval meditsiiniline protseduur, mida iga hinna eest püüab juhtida rahajahil meditsiiniline personal haiglas. Võiks fantaseerida, et järgmine ala, mida meditsiin üritab haarata, on lihtlabane pärasoole tühjendamine, ehkki seda on inimkond juba tuhandeid aastaid ilma abita harrastanud. Teades tänapäeva linnainimeste kroonilisest kõhukinnisusest, võib kujutleda, kuidas kord nädalas käiakse arsti juures jääkaineid eemaldamas. Traditsiooniliselt selili asendis, abiks tangid-pumbad jm. instrumendid, pluss epiduraalanesteesia, pluss õmblused-kõrvetamised, enne vastavat protseduuri tingimata ultraheli ja röntgen, lootes avastada ja avastadeski hulgaliselt veenikomusid ja pärakulõhesid. Kindlasti on kodanik ka nõus kõvasti maksma selle eest. Ja meditsiin muudkui õitseb…

Väike laps ütleb: “tita tuli” – sündimise kohta ja “kaka tuli” – sittumise kohta. Ei mingit punnitamist, vaid midagi lihtsalt toimub sinuga. Sünnitamine on minu meelest kole sõna, seostub meditsiini ja punnitamise-pressimisega. Taoliselt sünnitada -punnitada saab vist tõesti vaid haiglas. Laps saab aga sündida igal pool ja igal ajal. Ja pole oluline, kus ta seda teeb – oluline on midagi muud. Sündivat last peab ümbritsema soe energia, hea-hell-õrn-rõõmus aura, seda saaks võimaldada igal pool ja alati, küll aga mitte igaüks. Meenub veel pilt, kus kiirabiautos süstitakse naisele sünnitegevuse aeglustajat, et ta ei sünnitaks autos, haiglas omakorda jälle stimuleeritakse ja keegi ei imesta, miks sünnitus on vaevaline ja tüsistustega. Ehk üritavad mõned julged kodussünnitajad püüda kõrvale hoida inimmasside tänapäevasest degeneratsioonist? Mis meil selle vastu saab olla?

Malle Haas