Hella -Marta sünnilugu
Hella Marta tuleku lugu
See oli südasuvine pärastlõuna, kui hakkasin linna sõitma. Ikka oma külateed mööda paar kilomeetrit, kuni esimese haruteeni. Võtsin hoo maha, et vasakpööret sooritada, kui korraga astus paremalt poolt põõsaste tagant rahulikult välja hiigelsuur toonekurg. Tuli muukui minu poole, mina vahtisin teda ja tema mind. Olin rabatud. See oli täiesti müstiline lind. Tohutute mõõtmetega, täis uhket rahu ja kindlust. Astus keset teed otse mu auto poole ja korraga tõusis tshahh! lendu. Ja lendas otse üle minu.
Sellest hetkest alates teadsin. Et pole vaja miskit rasedustesti tegema hakata, kõik on niigi selge. Üks hingeke oli kohale jõudnud.
Olin elevil nagu ikka lapseootuse algul. Et kuidas siis seekord, kas ja millal hakkab paha, millal kõht kasvama hakkab jne. Imelikul kombel olid esimesed 10-12 nädalat mõnusad ja hea enesetundega. Imetasin veel oma pojakest ja saime kenasti selle asjaga lõpu tehtud. Käisin Leedus kursustel. Isu oli küll kummaline, aga ei midagi hullu. Ikka rohkem Leedu juustu läbisegi kala, jogurti, hapukurgi ja krõpsudega. Ühel päeval maitsenud asjad pakkusin järgmisel päeval toanaabritele või lendasid need prügikasti. Selleks, et leida uusi maitseelamusi.
14ndal nädalal läksin Binnie Dansby hingamiskursusele. Kohtudes ütlesin talle, et ootan last. Ta rõõmustas mu üle, jäi hetkeks mõttesse ja ütles “seekord on siis jälle õeke, jah?”. Järgmisel õhtul peale suurt hingamist tundsin lapse liigutusi. 14ndal nädalal! Need olid vasakul, mis minu jaoks tähendas, et ehk on seekord tõesti tütreke… aga see oli teema, millele mõtlemist püüdsin vältida iga ihurakuga.
Üsna varsti hakkas pihta pahaolek. See tabas mind täiesti ootamatutel hetkedel. Näiteks tekitas meie bussi lõhn minus aeg-ajalt totaalset iiveldust. Sõitsin, aken lahti, ninast kinni hoides. Siis said tõelisteks painajateks hambapesud. Nii kui hambaharja suhu pistsin, oksendasin. Lõpuks loobusin hammaste pesemisest. Vaid suuremate pühade aegu panin sõrmeotsale pisut pastat ja püüdsin käbedalt hambad üle käia. Oli see vast õudus.
Järgmine kummaline “rasedustunnus” oli mu lugemisvara muutumine. Selmet lugeda armsat ja ilusat, huvitas mind teispoolsus kogu oma salapäras. Ostsin endale “Tiibeti raamatu elust ja surmast” ja lugesin suure huviga. Ja see tundus helge ja lohutav. Samasse aega jäi ka üks kurb sündmus – tädipoja surm haiglas arstide õnnetu vea tõttu. Ei saanud jätta matustele minemata, ehkki oleksin tahtnud mitte minna.
Läksin ja muudkui rääkisin lapsega, et miks olen kurb ja et armastan teda.
Kõht kasvas kiiresti nagu ikka mitmenda raseduse puhul. Kui läksin ämmaemand juurde 18ndal nädalal end “arvele võtma”, siis teatasin talle otse, et õige asi see pole, öelgu nüüd mulle ausalt, kas on või ei ole kaksikud. Ämmaemand, hea inimene, ütles, et pole siin mingeid kaksikuid. On üks väike armas tita. Mõõtsime pidulikult kõhtu ja emakapõhja ja mis seal salata, isegi pisar kippus silmast tulema, kui ktg-s laps südametoone kuulsin. Oh seda raseda sentimenti.
Rääkimata telesaadetest – vaatad uudistest sõjapilti, nutad. Kuuled ilusat laulu – nutad. Sajab esimene lumi maha, jälle silmad peos. Pulsatilla, kurvameelsuse rohi…
Samal ajal kogunes meie Pärnu sünnitusringi kena seltskond ühel kaugusel olevaid rasedaid. Ootasime kõik koos oma põnne ja see oli tore. Lõpuks lapsed sündisidki pea ühel ajal – 10 päeva jooksul 5 last ja kõik tüdrukud.
Ise rasedatega tunde tehes said kõik sünnitusse puutuvad mõtted uuesti ja uuesti läbi mõeldud. Lugesin Ina May Gaskini raamatuid õhtuti voodis. See oli nagu meditatsioon. Ütlesin teistele “hääd ööd” ja pugesin oma voodisse. Padi selja taha, hingamine rahulikuks ja nii ma siis ootasin, mida mu lapsel on täna mulle öelda. Ootasin ta liigutusi, tegin pai ja muudkui kordasin talle, et kõik on hästi ja et olen nii õnnelik tema tuleku üle. Vahtisin üksisilmi oma kõhtu, mis tundus lihtsalt üks suur ime. Lõpuks võtsin Ina May ja lugesin pidulikult paar lehte. Ja siis tuli uni.
Kui hambapesu kõrvale jätta, siis oli mu seekordne lapseootus mõnusast mõnusam. Ei jalakrampe, toonuseid ega seljavalu, mis eelmistest kordadest tuttavad. Krõbistasin hoolikalt magneesiumi süüa, vahtisin piinliku täpsusega, mida suhu pista, jõin õunaäädikat (et platsenta ikka ilus ja reibas püsiks). Idud, ökosahver, särk-värk. Homöopaatia, refleksoloogia. Mida kõike toredat pakub meile praegune aeg võrreldes näiteks aastaga 1990, kui ootasin oma esimest lapsukest. On infot, on teadmisi, on kogemusi. Ainult oska need leida!
Paaril korral kohtusin ka ämmaemandatega, ühega Tartust, teisega Tallinnast. Kuna mu lapsed on viimastel kuudel igasuguseid huvitavaid pööramisetrikke teinud, siis tahtsin olla kursis selle lapsukese seisuga. Tallinna ämmaemand otsis 32ndal nädalal pead ja nentis, et vist on all, sest üleval olid nagu jalad. Tartu oma tegi sama 36ndal nädalal ja arvas ka pisut ebakindlalt, et tundub peaseis olema. Mõtlesin, et kas peaks muretsema sellepärast, et nad pead ei leia või mõtte. Ise ei saanud nagu üdse aru, et mispidi see laps mu sees siis asub. Mäletasin eelmistest kordadest jõulisi jalakesi roiete all, seekord liikusid need napilt nabakõrgusel. Igal juhul tundus sellele mõtlemine mõttetu ja vähe tulemusrikas, nii et otsustasin põdemise lõpetada.
Kui 32ndal nädalal end teine kord ämmaemandale ilmutasin, siis tervitas ta mind rõõmsalt sõnadega, et “ohhoo, meie jälgimata rasedat ka näha!” Olin solvunud ja ütlesin, et ma olen väga hästi jälgitud rase. Iga jumala hetk jälgin ma ennast suurima hoolega.
Mõtlesin pingsalt sellele, et seekord ma ei põe, kui tähtaeg läheb üle. Et olen selleks valmis ja võtan asja jummala vabalt. A võta näpust. Mida lähemale märtsikuu sõudis, seda rahutumalt vaatasin kalendrit ja lugesin oma nädalaid ja püüdsin rehkendada seda “õiget aega”.
Paar nädalat enne tähtaega alustasin pealetungi. Igaõhtuseks rituaaliks sai liiter nõmmliivateed. Istusin diivanil, paks nagu mauk, ja libistasin oma teekest. Tundsin, kuidas mu emakakael aina pehmeneb ja aina pehmeneb. Ja olin eluga rahul.
Kuskil nädal varem hakkasime mehega sündmuskohta ette valmistama. Mu puhtustarmastav abikaas võttis meie magamistoas ette suurpuhastuse. Mina tegelesin dekoratsioonide paigutamisega. Madrats, millel olla. Tugitool, millele toetuda. Padjahunnik, millele nõjatuda. Muusikakeskus. Küünlad. Videokaamera. Sel korral tahtsin kindlasti sünnituse filmile võtta. Tahtsin lõpuks ka ise näha seda hetke, kui lapsuke tuleb. Miks peaks see alati mehe eelis olema?
Ainuke kurvakstegev asi oli see, et talv ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Lumi oli paks ja muudkui külmetas. Aga mina ootasin ju kevadelast! Alates teise lapse sünnist oli olnud mu salaunistus saada üks lapsuke enda tähtkujust. Kevade alguse laps.
24ndal märtsil, kui tähtajani jäi veel 2 päeva, mõtlesin, et mis mul kaotada. Läheks, lükkaks pisut lund õues koomale. Kuna mulle eriti midagi muud selga ei mahtunud kui hommikumantel, siis tõmbasin sellele ühe jope peale ja asusin asja kallale. Mees oli hoovi küll kenasti lahti ajanud, aga avastasin, et puudu on üks väga oluline teerajake kuusest kanalani. Haarasin lumelabida ja kukkusin kühveldama. Lumi lendas ja rada muudkui edenes. Mul hakkas soe, heitsin ükshaaval seljast kindad, mütsi ja jope. Lõpuks võinuks mõni teravsilmne mööduja näha kindlasti väga sulnist vaatepilti punases hommikumantlis väga rasedast naisest, kes, fanaatiline tuluke silmis, lund rookis. Õhtul olin väsinud, kuid õnnelik nagu pioneer peale maastikumängu.
Järgmine päev oli Suur Reede. Kolm päeva vaikust ja rahu. Ja päike paistis esmakordselt nii eredalt, et SEE sai nüüd olla vaid kevad. Mees haakis pojad sappa ja mindi maja taha jaanuaritormi poolt langetatud puid saagima. Mina mõtlesin, et hoogu takka andes ei jää muud paremat üle kui minna vallakeskusesse poodi kommi ostma. Sai oma 6 aastase tütrekese nõusse, et tuleb mulle matkakaaslaseks. Leidsin mehe varudest ühe kena jope, mille olemasolu olin unustanud, kuid mis tundus lähemaiks nädalaiks väga sobiv rasedarõivas ja selliste positiivsete tunnetega alustasime oma 5 kilomeetrist rännakut. Lumi sulas täiega. Umbes kilomeeter läbinuina olime suhteliselt väsinud ja väga märgade varvastega. Ulpisime lörtsi sees, otsides kuivemaid künkakesi. Kommid said toodud, aga tunne oli, nagu oleksime teel olnud päevi ja et läbi on käidud kümneid kilomeetreid. Koju jõudsime läbimärgade ja väsinuina. Ja päike muudkui paistis.
Panime kuivad riided ja istusime ahju äärde. Tundsin, et mina ei jõua enam midagi muud peale une korda saata. Panin maki mängima Binnie plaadiga “Having a Baby”. Imeilus muusika ja Binnie hääl. Kuulasin seda ja elu tundus ilus. Ja siis jäin natukeseks magama.
Öösel oli täiskuu ja meie laps hakkas sündima. Täpselt õigel päeval. Tunnen siiani väikseid süümekaid, et ta niimoodi oma soojast pesast välja kupatasin. Aga küllap tajus ta minu tundeid seoses selle üleminekuhirmuga ja otsustas mind säästa. Nii armas temast.
Olime mehega enne rääkinud, et mida seekord siis teisiti või kuidas üldse? Ütlesin, et paluks ei mingit segamist sellal, kui tita pea tuleb. Ei tagant kiirustamist ega kärsitust ega nõuandeid selles suhtes, kuidas talle asi parem tunduks. Las ma ise olen ja tunnen nii, kuis on.
Kuna päev oli olnud soe ja maja oli päikest täis, siis arvas mees veel valgel ajal, et ei hakka ahjusid kütma. Muidu olime teinud seda iga päev, sest ööga jahtub meie vana maja ikka üsna maha. Pealegi pidime silmas pidama ka seda, et iial ei või teada, millal tita tuleb ja ega siis saa külm olla. Välja arvatud sel ööl…
Pärastlõunane uinak andis tunda öise unetusena. Pikutasin ja püüdsin magama jääda, aga und ei tulnud. Kell oli üle kesköö. Siis vist ikka korraks suigatasin, selleks et varsti jälle ärgata. Ei tundnud küll midagi toimuvat, aga tunne oli imelik. No muidugi – täiskuu! See vaatas otse aknast sisse. Keerutasin end nii ja naa, kuni lõpuks istusin voodi äärele ja mõtlesin, et äkki on see hoopis sünnitus. Kell hakkas 3 saama. Aga kus on valud? Siis tundsin vajadust end edasi-tagasi kõigutada ja ühes sellega hakkas kõhus nagu mingi pinge tunda andma. Ehh! Hiilisin vaikselt kapi juurde ja tõstsin välja sahtli valmispandud homöopaatiaga. Manustasin pisut Chamomillat. Ja siis veel näpuotsaga Magn. Phos'i. Üldiselt ei saa öelda, et oleksin selle sünnituse jooksul mingit märgatavat efekti terandusest saanud. Küllap polnudki vaja…
Istusin tagasi voodiveerekesele ja pidasin plaani, kuidas meest keset kõige magusamat und motiveerida ahju kütma. Sikutasin teda ja natuke sakutasin ka. “Mhh?”
“Kuule, midagi nagu toimub. Ma ei tea, äkki hakkangi sünnitama. A kuidagi külmavõitu on. Äkki võtad ahju ette?”
Ja aitas küll. Mees krapsas suht kiirelt püsti ja peagi ahi praksus. Minul polnud aga ikka veel ei miskit erilist. Käisin tiiru teistes tubades. Tunne oli nagu külas viibides. Kõik tundus kuidagi võõras, tahtsin oma pessa tagasi. Mees pani küünlaid põlema ja oli väga entusiastlik. “No kuidas on?” “No pole eriti.”
Siis tundsin esimest tugevamat tunnet. Hingasin. Eelmised sünnitused hakkasid meenuma. Sätitasime põrandale madratsit. Palusin mehel Binnie plaat uuesti mängima panna. Veel üks tunne. Tuli ja juba oli läinud. Mees vaatas mind üsna umbusklikult ja arvas, et äkki on ikka mingi valevärk. “Ohhh, ole kuss oma jutuga!”
Tunnike oli möödas sellest ajast, kui end voodist üles olin ajanud. Õrnad valud tulid ja kadusid. Polnud üldse see tavapärane tulistamine, mida mäletasin eelmistest sünnitustest, kui ärkasin tugeva valu peale ja siis läks jutti lõpuni.
Naljapärast proovisin ühe kontraktsioon ajal täiskükkis olla ja hingata. See polnud üldse minu asend. Minu lemmik oli ikka põlvili madratsil.
Ja siis ühe tugevama hoo ajal olin püsti. Aknast säras sisse väga suur valge kuu. Vaatasin seda, hingasin ja siis käis pauk ja tulid veed. No nüüd oli selge, et see ikkagi on sünnitus. Kell oli 4.
Nüüd hakkas päris töö. Ootasin kontraktsiooni, see tuli, hingasin tugevalt sellest läbi, rääkisin muudkui mõttes lapsega, mees silis selga – saime hakkama. Mina ikka põlivili maas, hoidmas kinni tugitooli käetugedest, pea puurimas patju. Niipea, kui valu oli möödas, ajasin end nagu jonnipunn jalule ja keerutasin end puusadest. No tule, tule, tibuke! Binnie muudkui rääkisin mulle plaadi pealt, kuidas “having a baby is the most natural thing in the world” ja lasi ilusat muusikat. Mingil hetkel tekkis mul tahtmine talle käratada, et mida sina sellest tead – aiii!
Ja siis tundsin presse. Jeerum, jälle SEE valu. Teadsin, et pea peab välja mahtuma ja selleks peab lapsuke end ühel hetkel lõplikult välja ukerdama. Aga kuskil alateadvuses pinises mõte “see on ikka üks jõle valus värk ja parem, kui saaks seda pisutki edasi lükata”. Olin kindlameelne ja vaigistasin oma sisehäält öeldes lapsele järjekindlalt “tule, tule, ma ootan sind!”
Siis ütles mees, et pea paistab iga kontraktsiooniga ikka rohkem ja rohkem. Kiitis, et näe, kui tubli, teeb endal teed lahti. Iga kord tuleb pisut rohkem edasi ja küllap varsti ongi siin.
Nii oligi. Korraga tundsin, et midagi suurt on minust väljumas – mu lapse pea. Hingasin, hingasin, hingasin. Ja siis kuulsime tema häält! Pisike kisas ja siputas, justnagu tema suur vend oma sündimisel. Mees tervitas last õnnelikult, aga mul oli veel pool tööd ees. Pidin seekord päris kaua ootama, kuni keha sündis. Või tundus see kaua? Vahest paar kontraktsiooni…Igal juhul oli ta korraga olemas. Mulistas ja nuttis väikese lamba häälega. Mees ütles, et nüüd on ta väljas ja sain ümber keerates ta endale sülle. Tohutu kergendus valdas mind.
MA SAIN HAKKAMA! JÄLLE!!
Kell oli 5. Palusin mehel lapsed äratada. Sealt nad tulidki. Olid lõpu poole vist ise ärganud, vähemalt mõni suurem neist. Vaatasime ja imetlesime titat. “Kas ta just praegu sündis?” “Jaa. Just alles tuli.” “Kes ta on, kas poiss või tüdruk?” “Ei tea”.
Tita oli mu süles rätiku sees, nosis tissi võtta. Ei õnnestunud meil tema vaatamine kuidagi. Ja mul polnud tõesti ka kogu raseduse ajal olnud tunnet selle kohta, et kes siis? Proovisime vanema pojaga piiluda, aga titeke hoidis jalgu nii kõvasti enda vastas, et ei saanud me targemaks. No mis seal ikka. Lapsed uudistasid kogu olemist ja said osa hetkest. Ainus, kes ei ärganud, oli 4aastane väike suur vend, kes juhtumisi meiega samas toas magas. Mees keetis teed. Mina ainult imetlesin seda kõike, mis mu ümber toimus. Milline suurepärane elu!
Siis võtsin julguse kokku ja tõstsin tita jala üles – “See on väike tüdruk!”
“Ohhoo!!” Lapsed olid väga rõõmsad.
Mees teatas, et ta arvas seda. Nojah…
Uskumatu. Minul, kes ma ju ainult poisse sain, nüüd tervelt kaks tüdrukut! Kaks kõige ilusamat ja toredamat tütart maailmas!
Meie väike tütreke sai endale kaks nime, ühe mu vanaema mälestuseks – Hella ja teise pere naisliini M-tähega nimesid jätkama – Marta.
Tagasi