Maria sünni lugu

Kolmanda lapse lood- ema lugu. Detsember 2000.

Meil oli juba 2 last. Esimene sündis ajal, mil alles algas aktiivsünnituse liikumine ja tänu suurele juhusele sattusime juba 3. kuul koos mehega Ülle Liivamäe juurde ning sünnitasime Põlvas neljakäpakil 8 tunniga tubli ja terve lapse. Loomulikult oli haiglas ebameeldivusi - rumalad küsimused a la "Millal algas teie I menses?", haigla riided, pukis läbivaatamine, porisev sanitar jne - aga paremat sünnitust ja ämmaemandat oleks sellel ajal raske tahta. Teine laps sündis ootamatult 2 kuud enne õiget aega ja meil polnud muud valikut kui minna haiglasse. Seal pidime mehega pidevalt võitlema oma ja lapse õiguse eest koos olla ning loomulikult jäid meile sealt ääretult ebameeldivad mälestused, kuigi sünnitus ise läks hästi ja ka väga kiiresti (2 kilone ja 50 min), laps pidas hästi vastu ning hakkas juba nädalaselt ise rinda imema. Sellega pidi meie laste hulk piirduma, aga.... Peale ühte rasket sündmust meie elus, mis pani meid mõlemaid elu üle järele mõtlema, leidsime endid järgmisele lapsele mõtlemas.

Kaks aastat sai koos mõeldud, et peres võiks kolmaski lapsolla. Kaks korda oli asi juba otsustatud, kuid siis jäi noorem tütar haigeks ja titeisu läks kohe üle. Kuid siis ühel märtsikuu päeval helistas mees mulle peolt: “ Kallis teeme lapse!” Peo rahvas karjub taga lõbustatult. “Teeme!” vastasin. Ja oligi asi otsustatud. Kahe kuu pärast (tervislikud eluviisid) ootasin juba titat.

Rasedus kulges oma imelike isude ja väikeste probleemidega üldiselt ilusti. Aga 30.-ndal nädalal tekkis mul järsku täiesti niisama paaniline hirm, et laps sünnib enneaegsena. Ma ei taha uuesti seda üle elada! Mõistusega võttes oli kõik korras, kuid hirm ei kadunud. Kui siis kaks nädalat hiljem tuli veidi verd, ehmatasin kohutavalt. Lähedased nägid kurja vaeva, et mind maha rahustada. Ma ei tea siiani, kas katkemisohtu tegelikult oli või ei ja miks...

Mina muidugi unistasin kodus sünnitamisest, aga mees polnud nõus - haiglas on mugavam ja pole pärast vaja koristada. Tegelikult ei tahtnud ta vastutust enda peale võtta. Aga läks teisiti...

Kolm nädalat enne tita sündi hakkasin juba tundma, et midagi toimub - kerged seljavalud, väiksed pisted all. Iga päev oli tunne, et nüüd ta tuleb. Pakkisin kotigi kokku. Tähtaeg varsti käes, kõik muudkui pärivad, kuna tita sünnib!? No kust mina pean teadma, kuna ta heaks võtab tulla! Ootasime.

Lõpuks ühel detsembrikuu öösel käis terav plaks ja veed voolasid. Kargasin une pealt püsti ja põrutasin vannituppa. Endale tundus küll, et vett voolas hirmus palju.. Hüüdsin veel mehele üle õla, et veed tulid ära. Läksin du__i alla pesema ja panin vannivee jooksma. Minu üheks unistuseks oli vees hõljuda sünnituse ajal - pidi parim valutustaja olema. Mul polnud kunagi olnud võimalust seda proovida, nii et seekord tahtsin vees olla nii kaua kui võimalik. Hirmus unine kaasa tatsus ka varsti kohale - tal läks uni siiski ära. Mul polnud talle veel midagi pakkuda - ühtegi valunatukest ka polnud. Ütles, et läheb veel magama. Mine - mine! (Hm, kas ta suudab veel magada!?) Olin siis üksi vannis. Mehe ütlemist mööda oli kell 1 öösel. Varsti tuli esimene nõrk valu. Tore, vähemalt läheb sünnitus käima. Mõne aja pärast järgmine- veidi tugevam. Huvitav, kui pikk see vahe oli ja kui pika vahega pidi haiglasse minema. "Noh, tita, kui kiirelt teed, siis me ei jõua haiglasse!" - viskasin mõttes nalja. Neljas – viies valu olid juba nii tugevad, et pidin hingama hakkama. Mees tuli ka tagasi - tal ei tulnud siiski und. Nähes, et mul valud juba käivad, läks kotti pakkima. Siis läks mul kõht lahti. Üritasin potil käia, kuigi veest väljas oli valu palju tugevam ja lõdvestumine ei õnnestunud enam kuidagi. Edaspidi ei olnud mul enam aega mõtelda. Lihtsalt hingasin ennast lahti, lõdvestusin, hõljusin ja puristasin vees. Pidin hääle appi võtma lõdvestumiseks. Siis jõudis mees vahepeal jälle minu juurde ja üritas mind seljalt silitada. Ajasin ta väga resoluutselt minema. Selle peale jooksis ta homöopaatilisi imeterakesi tooma. Selles etapis oli ta mõelnud, et kuidas ta mu haiglasse saab, aga ma olen talle väga tänulik, et kui ta oligi pabinas, ei maininud ta haiglat kordagi. Ma ei suutnud enam potile ronida. Valud olid väga tugevad. Nüüd mõtlesin mina: "Kuidas ma selliste valudega veel haiglasse suudan minna." Häälitsesin nüüd tugevalt. Endale tundus küll, et hääl tuleb tõrre põhjast. Enam ei mõelnud, et lapsed ärkavad, ei häbenenud. Ja siis tuli esimene press. Juba!? See pole võimalik, et nii ruttu. Ma olin vaevalt 15 minutit valutanud - vann hakkas alles täis saama. Mees jõudis tagasi ja ütles rahulikult- "Näe, tita pea paistab." Toppis mulle siis terad suhu ning nähes, et vesi oli must (ma polnud potile jõudnud) keeras korgi lahti, et vett vahetada.. Ise jooksis alla helistama, et me ei jõua haiglasse. Oleksin tahtnud last ise ka näha. Katsusin vähemalt - nagu vetikad oleksid ta pea ümber hõljunud. Vesi vähenes kohutava kiirusega ja ma ei leidnud korki – mees oli selle eest ära kruvinud. "Ma jään ju nõnda varsti kuivale! Lapse pea ei tohi õhku saada…" Õnneks tuli mul pähe kraan lahti keerata - veetase jäi nüüd samaks. Karjusin meest appi. Lõpuks ta tuli ja väikese rabistamisega leidis ka korgi ülesse. Veetase hakkas uuesti tõusma. Paari pressiga libises pea välja. Mees üritas mind pidevalt rohkem vette suruda, et tita pea õhku ei saaks (haigla telefonil olija oli seda eriti rõhutanud). Järgnes paus, mis tundus mulle lõputuna- jõudsin juba mõelda, et presse ei tulegi. Mingil hetkel märkasin tütart (6a) vanni kõrval. "Tore, et ta kohal on. Näeb ka tita sündi." Teiste kodusünnitustest lugusid kuulates olin alati mõelnud, et lapsi küll juurde ei tahaks, piinlik oleks, ja kuidas nad sellesse üldse suhtuvad. Nüüd ma tahtsin, et nad näeksid tita tulemist… "Peaks poja ka ülesse ajama."

Veel paar pressi ja tita libises pehmelt välja. Mees suunas ta ette minu käte vahele. See oli uskumatu vaatepilt- valge tita vees hõljumas käed-jalad laiali, silmad kinni, täiesti rahulik… liikumatult. Mul tekkis väike hirm - kas ta ikka hingab, kaua võib teda nõnda vee all hoida?! Tõstsin igaks juhuks näo vee peale. Nägu läks seepeale krimpsu, käekesed-jalakesed hakkasid siplema ning hääl pääses välja. Võtsin ta enda vastu. Tema kohe tissi otsima ning imema, kui tissi suhu sai. Jäi mulje nagu oleks ta sellepärast ära sündinud, et tal läks emme kõhus kõht tühjaks! Loomulikult oli see kaasa, kellele tuli meelde lapse sugu vaadata. Tüdruk!!! Oli see alles üllatus. Säh sulle sisetunnet - pettis mind! Olin olnud täiesti kindel et sünnib poiss. Poeg (9a) sai ka ülesse aetud, aga ta käis ainult korraks ja läks tagasi magama. Tita üritas vaikselt silmi lahti teha. Tuli on vist liiga ere! Mees saatis vanema tütre küünlaid tooma. Siis tuli mulle meelde, et võiks pilti ka teha. Panime küünlad, lasime tule maha ja ta tegigi silmad lahti- piilus vargsi meid tissi otsast. Tegime pilti ja vaatasime seda suurt imet. Õnnis tunne oli. Ta oli nii ilus, suur ja pontsu ning üleni valge. Jälle pidi mees jooksma - tita nabanöör vaja millegagi kinni siduda. Leidis punased saapapaelad. Püüdsin teda veenda midagi muud otsima (need olid tütre vanadelt saabastelt ära korjatud), aga talle meeldisid just need ja ainult need. Katsus algusest peale, kas nabanöör tuksub või ei - oli kohe nagu päris ämmaemand! Vahepeal olevat tuksumine isegi tugevamaks läinud! Kui tuksumine mingil hetkel lõppes, sidus mees nabanööri kinni ja lõikas läbi. Ootasime platsenta sündi. Kerged kontraktsioonid hakkasid kohe uuesti käima, kui tita tissi otsa sai, aga platsenta ei tulnud ega tulnud. Lõpuks otsis mees perekooli konspekti ülesse ja luges sealt, et vees platsenta ei sünnigi ise. Mis siis ikka! Ronisin välja ja mõne aja pärast libiseski platsenta välja - mees vaid veidi sikutas. Ja oligi kõik! Mõnus tunne. Vaid tund on möödunud. Sünnitus ise kestis vaevalt 45 min!

Tita räti sees kobisime voodisse. Lapsed läksid tagasi magama. Aga meie olime üleval - und ei tulnud - olime nii elevil. Imetlesime titat, kes vaheldumisi tukkus ja imes tissi hommikul kella kuueni. Minul oli jälle lahkliha rebend (nagu kahe esimesegagi) ja veidi tupest. Haiglas, mis asus vaevalt 10 minuti tee kaugusel, käisime hommikul ära, et saada paberit ja linnapakki.

Olin unistanud kodus sünnitamisest, sellest et ühtegi võõrast inimest ei oleks meid puutumas ega vaatamas, aga mees ei tahtnud riskida. Ma olin leppinud mõttega, et läheme haiglasse. Aga minu unistus täitus!

Isa lugu

Keset ööd (28. vastu 29. detsembrit 2000.) kargas naine äkki voodist välja nagu oleks tal vedru sees. Ütles et vesi ja tormas vannituppa. Minu mäletamist mööda ta sealt enam välja ei saanudki. Esimese asjana astusin ma loomulikult villase sokiga voodi ette loiku. Panin soki radika peale kuivama. Vesi oli ilus valge, lina ja valge soki peale plekki ei jätnud, nii et sellega oli asi korras.

Kell oli siis ligikaudu üks (paar minutit siia sinna). Minu küsimusele, kas midagi toimub ka, vastas naine, et kõik on rahulik ja loomulikult läksin ma voodisse tagasi. Mõistetavatel põhjustel oli une saamisega raskusi ja ega ma seal voodis kaua ei olnud. Kui ma end uuesti püsti ajasin (nii umbes 15-20 min pärast, rohkem ma kella ei vaadanud), oli pilt juba väga asine. Naisel vann enam-vähem täis ja ise seal käpuli oigamas.

Kuna kõik edaspidine “toimus kiiresti nagu muinasjutus, kus vanakurat tuleb inimese hinge järele”, siis ei või ma mitte oma pead anda, et edasised sündmused mul õiges järjekorras meeles oleksid.

Ühesõnaga tegi naine vannis vapralt oma oo-hingamist ja teatas mulle resoluutselt, et jäetagu ta üksi ja ärgu teda puudutatagu. Tormasin siis homeopaatiliste imeterade juurde leidsin üllatavalt kiiresti (vähemalt tundus) kõigepealt konspektist ja siis purgikeste karbist õige imerohu. Võttis sisse küll ja rohkem mind minema ei saatnud. Ju siis oli õige asi.

Haiglakott oli meil juba ammuilma (kuu?) pakitud. Läksin sinna susse ja dokumente lisama ja üleüldse ka ise esmakordselt selle sisuga tutvuma. Aga hinge hakkas pugema väike kahtluseuss, et kuidas ma selle naisukese sealt vannist ikka haiglasse saan? Pakkisin vapralt kotti edasi.

Kott pakitud läksin vannituppa vaatama, ennäe lapse pea kroonib ca viis sentimeetrit. Oli selge, et sussid said ilmaaegu pakitud. Vanni oli avanemis-väljutusprotsessi käigus ka üht-teist liigset sattunud, seetõttu võtsin vannilt punni eest ära (oluline fakt).

Tormasin siis alla ja otsisin värskeltpakitud kotist välja “raseda passi” et leida Fertilitase telefon. Loomulikult helistasin ma sinna allkorrusel olevast lauatelefonist, kuna nii on odavam, mitte mobiililt. Naine oli üleval üksi.

Toru otsas oli meeldiva häälega (nooremapoolne) naisterahvas, igati sõbralik. Ausalt. Seletasin siis ära, et äkksünnitus ja naine vannis ja lapse pea kroonib ning palusin tal edastada see info meie ämmaemandale palvega meile tagasi helistada. Selle aja peale kostusid ülevalt vannitoast juba nõudlikud hüüded, et juba sünnib! Olin sunnitud meeldiva telefonikõne tundmatuga ebaviisakalt kiiresti katkestama saades veel kaasa õpetussõnad, et vette sünnitades ei tohi pead veest välja tõsta (nagu 911).

Ja sündis tõesti, pea juba paistis. Aga oh häda, veetase oli langenud kriitiliselt madalale ja langes veel (kohutava kiirusega). Piltlikult öeldes pidin siis ühte kätt vanni augul ees hoidma, ühe käega tite pead toetama ja samas ei leidnud ma seda vannikorki kuidagi üles. Saanud lõpuks korgi paika, oligi aeg uus ilmakodanik vastu võtta. Millalgi siis liitus meiega ka tütar (6a). Kuna vesi oli madal olin ma sunnitud endiselt käpuli oleva naise tagumikku veidi alla suruma, et tita kindlalt vee all oleks. Toetasin titat altpoolt vaid õige kergelt, kogu töö tegi ta ise ära. Kui ta oli lõplikult väljas, suunasin ta naise jalgevahelt ette. Oli täpselt nagu Ülle juures vaadatud õppefilmides. Ta tõesti ujus rahulolevalt vee all. Teda häiris väga valgus, seetõttu sai tütar saadetud alla kotist küünlaid tooma. Millalgi sai ta saadetud ka alla fotoka järele. Naine tõstis tite välja rinnale ja mina piilusin siis jalgevahele, üllatus üllatus meie poisi asemel oli hoopis tüdruk! Selle aja peale sai ka poeg üles ja käis vaatas asja üle. Ta ei jäänud kauaks, läks varsti magama tagasi, aga tütar oli tükk aega ja temast oli jooksupoisina suur abi.

Ühesõnaga oli laps sündinud, kell oli 01.47, küünlad said põlema ja kell 01.50 helistas ämmaemand, kellele sai raporteeritud edukast sünnitusest ja soovitud talle rahulikku und.

Tita oli erakordselt näljane. Sai kohe rinnale ja kukkus kohe kõvasti imema, ette rutates olgu öeldud, et te tegi seda viis esimest elutundi jutti. Edasi me väga kella ei vaadanud, seetõttu on ajad ligikaudsed. Naine istus (põlvitas?) vannis ning toitis ja ujutas vaheldumisi titat. Peale laetule asendamist nelja küünlaga oli ta üpris eluga rahul. Nabaväät tuksus umbes 30-35 minutit, kusjuures mulle tundus, et tuksumine muutus 10-15 minuti jooksul peale sündi üha tugevamaks ja alles siis hakkas taas langema. Võib olla ainult tundus, sest mul oli siiski väike värin hinges kuna platsenta ei olnud veel sündinud ja Ülle juures kuuldud igasugu koledaid jutte kuidas platsentat tuleb käega eemaldada. Kui olin lõplikult veendunud, et nabaväät enam ei tuksu sidusin ta peenikeste ümarate kingapaeltega (uutega, punastega) kahest kohast meremehesõlmega kinni (soovitan, märga kingapaela tehtud sõlme ei saa mingi väega lõdvemaks, peab hästi), aga läbi veel ei lõiganud.

Nüüd oli aeg platsentaga tegeleda. Otsisin juba mitmendat korda välja Ülle konspekti ja lugesin sealt, et platsenta ise vette ei sünnigi. (meenuvad filmid vapratest stjuardessidest, kes käsiraamatu abil 747-t maandavad). Ronis siis naine potile istuma. Siis sai ka nabaväät läbi lõigatud (tavalised Fiskarsi käärid, tunduvalt etemad kui Põlva sünnitusmaja käärid aastal 91, Keskhaigla kääridest 94 aastal mälestused puuduvad). Küllap sai ka tita sooja räti sisse keeratud, täpselt ei mäleta. Ei ole õige öelda, et ma platsenta nabanööri pidi välja tõmbasin, hoidsin nabanööri lihtsalt kerges pinges, et tundsin ta liikumist. Tuli välja plumpsti! Oli nagu platsenta ikka. Väljudes oli see pahupidi läinud, nii et platsenta oli lootekoti sees. Usun et selleks ajaks oli lapse sünnist möödas vähemalt 45 minutit, aga see pole oluline. Panin platsenta ilusti topelt kilekotti, et see hommikul haiglasse kaasa võtta, olin nagu kuskilt midagi sellist kuulnud. Haiglas küsitigi, aga loomulikult olime me selle koju unustanud.

Mis siis kokkuvõtteks öelda? Ilusam üks sünd enam olla ei saa (küünlad oleks pidanud varem põlema panema ja vanni korki ei oleks tohtinud ära kaotada). Kuna kõik oli ilus nagu filmis saime me suurepäraselt hakkama ja tegelikult oli naisel ja lapsel minu abi minimaalselt vaja (pisut toetamist sündides, nabaväädi sidumine ja kõvasti jooksmist). Kindlasti oleks pilt olnud teine kui oleks mingi jama olnud (nabaväät lühike või ümber kaela jne). Seetõttu võiks ju ämmaemand kusagil kõrvaltoas magada, nii igaks juhuks, seekord me poleks teda küll üles ajanud. Aga siiski kinnistus minu arvamus, et rasedus ei ole haigus ja ma ei ole enam pime kodusünnituse vastane, kuigi riske ei saa eitada.

Järgmisel hommikul kui me käisime Fertilitases last ja ema kontrollimas, vaatasin ma sealset sünnitustuba, mis on tõenäoliselt Eesti ilusaim ja hubaseim, ning mõtlesin, et oma kodus oli ikka palju ilusam ja parem. Minu hirm, et “peale sünnitust on lagi ka verine” osutus asjatuks, vannitoas oli koristamist pisut vähem kui peale laste vanniskäiku.

02. jaanuar 2001

kell 00.48

Tagasi