Kauri sünd

Sünnilugu

Meie kolmas pojuke otsustas tulla 18.augustil, kenal päiksepaistelisel hilissuvepäeval. Kuulsin tema sünnihetkel, kuidas õues ringi lippav, peagi kolme-aastaseks saav „suur” vennake, täiest jõust mängupasunat puhus. Hea ajastus ja tervitus missugune :)

Üle kolme nädala intensiivset ootamist oli läbi saanud.

21.juulil tundsin selgelt, et lapse pea on allapoole vajunud ja kõht ei rõhunud ka enam nii tugevalt hingamisele. 24, juulil tõendas ka ämmaemand emakapõhja kõrgust mõõtes, et tita pea on fikseerunud. Sünnituse alguseni ei pidavat enam kaua minema – päev või paar.

Hakkasime siis ootama... „Tähtaeg” pidi küll alles 16.augustil 40. rasedusnädala täissaamist kuulutama, aga kui juba nii suurt lootust antakse, siis püsisid meeled ootusärevad. Liiati, peale 26. juulil ultrahelis käimist hakkasid kimbutama ka kõvad toonused ja libavalud. Ultraheli ise, mille olime ämmakaga meelega nii hilisele ajale lükanud kui võimalik, ütles, et lootevett on normipiires, platsenta eesseinal ja lapse oletatav sünnikaal 2800+/- 400g.

Pikematel autosõitudel võttis mõni valuhoog päris hingeldama ja arvasime, et ju see põnn seekord autos sünnibki. Sama lugu oli öödega. Igal õhtul võttis sünnitegevus justkui hoogu, muutus regulaarsekski, kulmineerus kella 1-2 paiku öösel ja vaibus siis tasapisi, lubades lõpuks magama jääda. No kas ei tee ärevaks?

Lõpuks pelgasime kesklinnagi sõita, rääkimata 12.augustil Pärnumaale Kodussünnituse Toetusühingu kokkutulekule minekust. Siiski võtsime julguse kokku ja ära me seal käisime, teekaaslaseks olid muidugi libasünnitusvalud. Üritusemuljed olid aga kordumatud. Oleks kahju olnud, kui minemata jätnuksime. Ju oli põnn meiega sama meelt :).

Mõned korrad jõudsin veel keskhaiglas ämmakale oma nägu (ja kõhtu) näitamas käia ja ühel korral alandusin ka KTG-d tegema. Emakatöö ulatus siis aparaadi järgi 70%-ni. Ämmaemand ütles selle peale viisakalt, et järgmine kord ta mind enam näha ei taha :)

17.augustil kella 16 paiku mustsõstra põõsa kohal koogutades ja järjekorde valukesega kaasa hingates, mõtlesin, et see oli juba kraadi võrra kangem märguanne. Kõik hakkaski nii umbes iga 20 minuti möödudes korduma. Toimetasime ikka oma argiseid asju edasi ja ei lootnud asjast veel asja saavat. Kella 20-21-ni oli tunnine puhkepaus ja siis hakkas valutamine sama rütmiga jälle pihta. Kella 1 paiku olid kontraktsioonid tugevamaks muutunud. Olin voodis puhata püüdnud, kuid nüüd ajasin end liikvele: keetsin nõmmliivateed ja kõndisin mööda maja ringi. Mees oli ikka veel kindel, et küll kõik varsti jälle üle läheb…

Paar tundi hiljem olime vannituppa juba pesa meisterdanud, küünlad põlesid ja õues siristasid ritsikad – romantika missugune… 

Minu hingamistele lisandus nüüd instinktiivselt madal uuu-tamine. Ka suur osa limakorgist tuli ära. Hakkasime tasapisi uskuma, et pisipõnn tulebki. Abikaasa valmistus nüüd juba hommikusi kokkusaamisi tühistama.

Läksin nüüd vanni ja valutasin seal mõnusasti edasi. Aega me rangelt ei võtnud, aga kogu tegevus oli üsna ebaregulaarne. Vahel pikenes mõni vaheaeg 20 minutiliseks, siis jälle oli hooti mõni tuhu 3-4 minutiliste vahedega. Ja nii tunde järjest. Mingil hetkel kolis ka kahene pojuke meie juurde vannituppa ja magas põrandal madratsil edasi. Minu häälitsemine mõjus talle silmnähtavalt uinutavana. 
   

Suur abi oli sellest, kui mees valu ajal selga masseeris. Pisut hiljem, valude tugevnedes, meeldis mulle siiski rohkem, kui ta lihtsalt kätt tugevalt nimmepiirkonnas hoidis.

Väljas hakkas juba valgeks minema, aga meile tundus nüüd, et asi ei liigu. Uudishimu ei andnud rahu ja püüdsin siis uurida, kuidas avatusega lood on. Tundus nii 5-6 cm olevat. Ka mees kinnitas seda. Tundsin ka, et lootekott on terve ja lapse pea sealsamas ligidal.

Tulin siis vahelduseks vannist välja ja valutasin madratsil põlvitades edasi. Toetasin vahepeal ka suurele pallile, aga too libises eest ära ja ei olnud mugav. Püüdsin ka püstisemates asendites olla, aga selleks ei olnud enam suurt jõudu.

Kella 7 paiku komandeeris abikaasa ärganud poja naabrite (s.t. oma õe) hoolde. Minu ajataju on edasiste sündmuste suhtes hämar, uni tikkus peale ja väsimus tekitas tiba lootusetu tunde. Motiveerisin end teadmisega, et haiglasse ma kohe kuidagi minna ei taha ja püüdsin pisikest ette kujutada – kuidas ta juba mu süles on. Mees lohutas ka, et ega ta tulemata jää :)

Kindlustunde ja nõu saamiseks helistasime mitmele tugiisikule, aga enamus telefone oli välja lülitatud. Ämmaemand Tiia saime telefonitsi küll kätte, aga ta oli tööl ja toimetused käsil. Tema kiirnõu oli, et lootekoti võiks avada, see võib sünnitegevusel takistuseks olla…

Mina läksin selle peale hoopis tagasi vanni ja võtsin seal mugavama valutamisasendi sisse. Vesiroosi avanemise kujutlemine valu ajal oli siis suureks abiks. Mõtte jõul on ikka hämmastav võim. Mees masseeris vahepeal tugevalt ka kanna juures olevaid punkte (aastaid tagasi Fertilitase perekoolis õpitu), see stimuleeris päris kenasti sünnitegevust. 

Siiski suutsin valude vahepeal ka mitmel korral suigatada. Iga kord nägin unes liblikaid :)

Ühel hetkel, südapäeva ajal, tajusin, et valu lõppu lisandub ka pressitaoline tunne. Ka mu uu-tamine muutus sedavõrra madalamaks ja jõulisemaks. Lapse pead tundsin nüüd juba päris all. Iga tuhuga liikus peakene küll allapoole, aga mõni hetk hiljem tõmbus justkui üles tagasi.

Lõdvestumine on minu jaoks alati üks suur hiina ime olnud, keskendudes olen sellega ikka kõvasti vaeva näinud. Nüüd aga ründas väsimus ja enesesisendus polnud enam nii veenev.

Vette sünnitamine oleks meile küll rohkem meeldinud, aga tajusin, et pean vannist välja tulema ja gravitatsioonil oma tööd laskma teha. Otsisime siis mehega „meelsamaid” asendeid: püüdsin küll põlvitades pressiga kaasa minna, aga ikka ei suutnud piisavalt lõdvestuda. Lõpuks käsutasin mehe enda selja taha istuma, ise laskusin ta ette täiskükki ja kogu vaimujõudu kokku võttes sain ennast ka lõdvemaks. Hingasin nüüd pressiga kenasti kaasa ja lapse pea hakkaski kroonima. Kasutasin nüüd ka varem õpitud võtet lahkliha suuga hobuse moodi puristades lõdvestada. Aitas küll :)

Kui lapse pea väljas oli, ikka veel purunemata lootekott ümber, tundsin selgelt, kuidas ta ennast õlgade sünniks keeras. Mõtlesin siis õnnelikult, et haiglas poleks mul arvatavasti seda võimalust olnud oma lapse pead nõnda toetada ja teda juba enne sündi hoida.

Järgmise pressiga sündiski meie pisipoiss, sain ta ise vastu võtta. Nüüd läks ka lootekott katki ja kogu vesi voolas laiali. Kuna poisu oli kohe sündides kakanud, siis ei saanudki me aru, kas oli lootevesi roheline enne või juba pärast sündi segunedes. See kõik lihtsalt juhtus nii ühel ajal. Aga polnud enam ka nii tähtis.

Märkasime ka kella vaadata - oli 14.05.

Nabanöör oli õrnalt ümber lapse õlgade. Harutasin selle lahti ja keerasin lapse oma käel kõhuli. Ta oli natuke sinakas ja kohe ei liigutanud, see pisut ehmatas. Aga ma hõõrusin kergelt ta selga ja pisike hakkas häälitsema. Istusin ja võtsin ta siis sülle. Poisu jõudis enne veel natuke kisadagi, aga sooja vannilina alla saades ja kohe piima imema hakates rahunes ruttu. Nüüd oli pisike ka juba selgelt roosat värvi :).

Nabanöör aga tuksus ja tuksus, kokku üle tunni aja. Kell 15.20 oli pulseerimine aga lõppenud ja issi sai sidumistehnikat harjutada ning lõikas ka nabanööri läbi. Sidumiseks oli meil varutud üsna lihtne puuvillane pael. Ette rutates võib öelda, et nabaköndikene tuli juba neljandal päeval ära ja nädalaselt on põnni naba juba nagu päris naba ikka :)

Platsenta aga ei tahtnud niisama tulla ja siis ma proovisin ära ka selle täiskükkis rusikasse puhumise tehnika, mis kohe ka mõjus. Poisu oli samal ajal värske issi süles. Kella 15.40 paiku sain siis ka platsenta väljutusega hakkama. Platsenta ise näis mulle hiigelsuurena, tunne oli ka selline, nagu oleks veel üks laps sündinud. Esialgu tundus, et platsenta laguneb osakesteks – koos tema ja lootekestadega tuli veel ka hulk limaskestatükikesi – hüübinud vere sarnaseid, sellest säärane mulje. Lähimal vaatlusel oli platsenta aga terve.

Rebendeid ma ei tajunud, hiljem uurides ei leidnud samuti ühtki. 

Kella 16 ajal sai pisipoiss esimese vannituse ja emme sai ka ennast dušitada. Ja siis, oh mõnu, võisime oma voodisse puhkama minna. Mees sai küll veel koristada, aga vannituba nägi varsti jälle endine välja, ei mingeid verepritsmeid laes :)

Emaka kokkutõmbevalud tundusid imetades küll veelgi võimsamad kui teise lapse sündimise järgsed. Aga see-eest kestsid need ühtekokku lühemat aega.

Esimesel õhtul ka kaalusime ja mõõtsime, tulemuseks: 3820 g ja 51 cm.

Poisul on nimi ka nüüd olemas – Kaur :).

Olime väga rahul, et haiglasse sünnitama ei läinud. Haiglafoobikuna, nagu ma olen, oleks ärevusest kohe vererõhk lakke tõusnud ja iga med.töötaja juuresolek mind kramplikuks muutnud. See on nende territoorium, kus nemad vastutavad, kodu on aga minu koht, kus saan ise oma tunnetuse järgi tegutseda. Kujutan ette, et sellise pikaldase rütmiga korduvsünnitust oleks haiglas kindlasti stimuleerida tahetud, ka lootekott oleks varem avatud. Ka oleks mind arvatavasti häiritud ktg-ga ja hirmutatud oletustega, et lapse seisund võib halveneda. Kodus olles ei tajunud ma kordagi, et lapsega võiks midagi korrast ära olla.

Me saime olla turvaliselt tuttavas keskkonnas, mõnusasti abikaasaga, inimesega, keda kõige enam usaldan, kahekesi. Sünnituse juures viibis seega minu kõige isiklikum „ämmaisand” :). Tean, et mind oleks seganud ka ükskõik kui lähedase või tuttava teise inimese lähedalolek. Selle tõttu valisime nn. assisteerimata sünnituse.

Sain ise toimuvat kontrollida, oma lapse vastugi võtta. Kirjeldamatu tunne!



Isikukoodi saamiselugu

22.augustil, 4 päeva pärast lapse sündi, saime isikukoodi lõpuks pidulikult kätte. Aga ega see lihtne olnud. Abikaasa helistas pea kohe, kui laps sündinud oli, keskhaiglasse, et isikukoodi nö. kinni panna. Sealt vastati, et neil olevat just suur koosolek olnud ja kodus sünnitanutega uus kord ja isikukoodi nüüd enam reserveerida ei saa. Kästi tulla esmaspäeval, siis saab asja korda aetud.

Perearstiga oli meil eelnevalt kokku lepitud, et ta tuleb meile koju lapse sündi tõendama. Ta ootas vaid meie telefonikõnet. Nii et perearsti tõendiga muret polnud.

Esmaspäeval (21.08) läks mees siis selle tõendiga keskhaiglasse kohale ja jutt risti vastupidine: isikukood oleks tulnud siiski 24 tunni jooksul reserveerida. Kohapealsed tegelased olid nagu peata kanad, igaüks rääkis eri juttu ja koodi ei tahetud anda, vaja naist-last näha, nende sisekorraeeskirjad...

Vahepeal jõudis abikaasa ka vallavalitsusega ühendust võtta ja sealt, oh imet, väideti, et nemad saavad isikukoodi anda. Me juba rõõmustasime, et asi käib lihtsamalt kui aru saanud olime ja mu mitte just eriti võitlejahingeline abikaasa tuli keskhaiglast ära ja vallavalitsusse, seal selgus, et rõõmusõnumi edastaja ei olnud ikkagi piisavalt pädev ja info vale...

Mees läks siis Pelgulinna uuele katsele. Seal oldi pisut sõbralikumad, kuid nn. vastuvõtuaeg pandi järgmiseks (22.08) hommikuks, et siis pidi kodusünnitusjuhtumitega kursis olev arst (vist Aak) kohal olema.

Ah jaa, kogu selle segaduse ajal suhtles abikaasa telefonitsi ka rahvastikuregistriga. Algul juhtus küll mitte päris õige inimesega tegemist tegema. Sel päeval siis, kui see pelgu arst ikka suure surmaga ilma last ja mind nägemata siiski koodi ära andis, selgus ka õige rahvastikuregistritegelane, kelle poole peaks kodus sünnitajad pöörduma, et adekvaatset infot saada: 
HELGI POOL,  tel. 6715173. 
Asja konks seisvat selles,et perearst peaks isiklikult haiglaga suhtlema ja tõendi edastama, mitte "mingi" isa. Kogu värk.

Me ka nüüd tagantjärgi targad.

Aga siiski-siiski, meie lapsega haiglasse minema ei pidanud ja koodi saime... 

Tagasi