Liisi lugu I

Liisi lugu I

Ma sünnitasin kodus, me olime mehega kahekesi ja Jaan on meie esimene laps. Kuidas selline, esmasünnitaja jaoks just mitte tavapärane valik tehtud sai, on täiesti omaette lugu. Püüan siiski mõned tähtsamad faktorid välja tuua. Esiteks minu vastumeelsus suures haiglas sünnitamise osas – ei olnud soovi sünnitamise ajal tegeleda haigla rutiinide ja (arvuka) personaliga. Teiseks, meie kodu asub Tallinnast ja Tartust ligi 3 tunni sõidu kaugusel, mistõttu leidsin, et on väga ebakindel Tartu või Tallinna kodussünnitustel käivate ämmakatega arvestada või milleski kokku leppida. Kolmandaks pika, ligi aastase sünnituse ettevalmistuse tulemusel tekkis kindel veendumus, et normaalse sünnituse puhul pole paremat ja ohutumat kohta sünnitamiseks kui oma kodu.

Jaan sündis minu raseduse 41. nädala esimesel päeval. Eelmisel päeval käisime mehega metsas uut kuldkinga kasvukohta imetlemas ja ma tatsasin seal tükk aega ringi. Tea, kas see panigi asjad käima? Lugesin õhtul veel Balaskase “Active birth'i”, keskendudes sünnitusasendite osale. Ei osanud siis veel arvatagi, et see järgmisel päeval kasuks tuleb :)

Esmaspäeva hommikul ärkasin poole nelja paiku nagu ikka viimasel ajal. Neljast oli selge, et und ei tule ja vedasin end vannituppa. Hakkas ka kujunema tunne, et midagi vist toimub. Nüüd enam ei mäletagi, mille põhjal ma seda täpselt arvasin. Igatahes kella kuuest otsustasin, et tõepoolest hakkan täna sünnitama ja võtsin arnikatera sisse. Tegin omale väikesesse tahatuppa ka sünnituspesa valmis: mitu paksu tekki maha madratsiks, ühekordsed linad peal, ja palju patju, vesi ja nõmmliivatee käeulatusse, puhur tööle, soolalampi küünal põlema. Raudrohutee sünnitusjärgse verejooksu vastu ja saialilletee enda pesemiseks ja lapsele esimesse vanni panemiseks keetsin ka valmis.

Käisin pidevalt vannitoa vahet ning mingi hetk tuli limakork ära. Teatasin seda rõõmsalt mehele, kes ka ärganud oli. Ta tegi ahju tule ja kuna kinnitasin talle, et saan ilusti hakkama, viis koerad jooksma, et need hiljem väga närvilised ei oleks. Pärast kommenteeris, et vanem, isane koer sai väga hästi aru, et midagi toimub ja püsis vaikselt köögis. Aastane emane krants oli aga rõõmsalt ignorantne sündmuse pidulikkuse osas – tikkus paar korda isegi minu “pesasse” ja liputas julgustavalt saba. 

Tatsasin avanemise ajal mööda tubasid ringi või kõõlusin padjahunniku otsas, tegin valude ajal valju häält (AAAAH! oli minu häälik) ja püüdsin ennast ikka “hööritada ja pööritada”, nagu meie aktiivsünnitusringi juhendaja Merje meile ringis pidevalt südamele oli pannud. 

Valud läksid päris intensiivseks. Ma ei tea, kui palju neil vahet oli, sest ei võtnud aega. Üleüldse on mul suht subjektiivne ettekujutus sellest, kuipalju miski sünnituse ajal aega võttis, sest kella ma ei vaadanud. Vaid üksikud pidepunktid on. Aeg-ajalt kuulsin, kuidas CD (“Meri Panga panga all”) otsa sai ja uut ringi alustas. See mere loksumine oli väga hea taust, selline rahustav ja monotoonne. Mäletan veel, et väga mõnus oli valude vaheajal toetada vastu krohvitud saviseina, see tundus taevalikult jahe. Päris palju olingi nii, et valu ajal kõõlusin padjahunniku otsas ja vahede ajal toetusin põlvedel istudes seina vastu. Proovisin ka külili puhata, aga see oli talumatult valus. Mäletan veel, et mõtlesin, et mõistan täielikult naisi, kes valuvaigisteid soovivad ning et küll oleks praegu mõnus vannis vedeleda – otsustasin järgmiseks korral endale sünnitustünni koju tellida.

Mingi hetk hakkas mul linadele roosakat vedelikku tilkuma. Olin selle pärast veidi mures – on see piss või looteveed? Ja miks see roosa, st. veidi verine on? Sel ajal soovisin ka, et oleks keegi, kes vaataks mu avatust ja ütleks, kaugel olen. Tundsin, et vajan toetavat sõna, mistõttu otsustasin Merjele helistada. Arvan nüüd, et tegemist oli üleminekufaasiga – see aeg, mil emakakaela viimased sentimeetrid avanevad ja mil tuleb tunne, et enam ei jõua. See oli veidi enne kella kümmet hommikul, seega olid valud kestnud ca 4 tundi. Merje soovitas nuusutada – looteveed lõhnavat magusalt, piss aga lõhnab nagu piss ikka. Olidki looteveed, mis tilkusid. 

Varsti peale seda hakkasid pressid. Kui esimene väike pressipoeg tuli, siis ei saanud kohe arugi, et mis see on. Aga järgmiste ajal enam küsimust polnud. Mingit pressidest “ülehingamist” ma teha ei proovinud, püüdsin lihtsalt lõdvestuda, tegin oma AAAAAH! häält ja lasin neil tulla. Ja veed tulid ka varsti peale presside algamist ära. Olin just käpuli, kui käis “PAHH!” ja veed purskusid tahapoole välja. Vaatasin, olid selged, ei midagi rohelist.

Millalgi jäid aga pressid nõrgemaks. Vahepeal katsusin ise järgi, kas tuleb juba midagi. Midagi tõepoolest tupest tunda oli, aga see oli selline pehme ja voldiline. “Lapse pea ei saa ju selline olla?!” mõtlesin. Kuid mingi aeg hiljem uuesti katsudes oli see pehme ja voldiline asi edasi liikunud, nii et ikkagi pea. Umbes kella kaheteistkümne paiku tuli ka mees minu juurde mulle toeks. Olin teda eelnevalt ise eemale hoidnud, tahtes olla omaette oma valude ja pressidega, aga nüüd vajasin tema tuge. Presside ajal hakkas pea juba vaikselt paistma. Proovisime erinevaid asendeid, kõige paremini tuli laps pressi ajal edasi, kui olin külili, mees jalga üleval hoidmas. Aga asi ei edenenud, peale pressi vajus pea jälle tagasi. Proovisime ka muid asendeid – põlvitamist patjade otsas, mina mehe süles istumas ja riidekirstu najal kätele toetades seismas.Kokku paistis pea ja käis edasi-tagasi üle paari tunni.

Kuigi väljutus venis, ei tekkinud mul kartust lapse suhtes. Iga kord, kui ma mõtlesin, et kas temaga on kõik korras, liigutas ta end mu sees. Samasugune “side” oli meil toiminud ka raseduse ajal.

Vahepeal oli mees Merjega konsulteerinud ja Merje soovitas rohkem ringi liikuda ja kohta vahetada, isegi õue minna. Ta lasi mehel mulle ka edasi öelda, et ärgu ma kartku, las see pea tulemine olla valus. Mees meelitaski mu küliliasendist püsti ja ma kõikusin suurde tuppa kummuti ette. Pööritasin ennast kummuti najale toetudes. Nüüd oli lapse pea juba kõva pumpsuna tupeavast väljas. Hoidsin ühte kätt kogu aeg pea vastas, seda oli nii hea tunda. Kui pea aga ikka edasi ei liikunud ja ma ütlesin, et see mulle muret teeb, küsis mees, et kas kutsume perearsti. Mina ütlesin, et kutsume jah (mõtlemata üldse, et mida see vaene perearstki teha saaks:)). Proovisime peale seda aga veel püstist riputamist (mina seljaga vastu mehe kõhtu, kes mult kaenla alt kinni hoidis – nii sain jalad lõdvaks lasta) ja järsku tundsin, et asi hakkab edenema. Laskusin käpuli, üks käsi ikka lapse pea vastas. Mees tõi ruttu teisest toast lina mulle jalgade vahele. Ja pea tuligi välja. Mingi hetk sellest oli väga mõnus tunne, tõepoolest orgastiline, aga siis kohe oli ka valus ja põletav. Peale pead tuli ka keha kohe sama kontraktsiooniga, tundsin kuidas üks õlg “naksti!” ära pööras ja keha ludinal välja tuli. Keha tuli sellise hooga, et mul oli tunne, nagu oleks mees selle välja tõmmanud. Pärast küsisin järgi, ta ütles, et jõudis vaevalt käed alla panna, laps tuli nii kiiresti. Hakkas kohe mulistades häält tegema. Mees hüüdis midagi sellist, et: “Ta elab!”. Pärast ütles, et nabanöör oli kaks korda lõdvalt ümber kaela olnud. Ta keerutas selle kaela ümbert ära ja ulatas lapse jalgade vahelt mulle. Mina võtsin lapse sülle ja tundsin peale seda nagu mingi kuppel oleks minu ja lapse peale laskunud ning kõik muu on väljaspool ja mittetähtis. Vilksamisi nägin ära, et poiss on – me nimelt ei teadnud, kumb tuleb.

Poiss sündis 14.40, seega kestis väljutusperiood kokku ca 4 tundi. Tal oli suur sünnitusmuhk, mis samas juba teiseks päevaks ära kadus. Minul oli kaks rebendit lahklihal, aga need olid väikesed ja paranesid ilusti ära.

Natuke aega hiljem tundsin, kuidas midagi sooja minust välja vajus. Ei vaadanud ja arvasin, et see on platsenta. Kuna nabanöör enam ei pulseerunud (loogiline ju – kui platsenta juba välja tuli), sidusime selle steriilse marlisideme jupiga ja lõikasime zhiletiga läbi. Tegime mõni aeg peale seda lapsele esimese vanni, mis põnnile väga meeldis. 

Hakkasin lapsega voodi peale minema, kui märkasin, et nabanöör ikka veel ripub minust. Selgus, et platsenta ei olnudki veel välja tulnud, need olid hoopis lootekestad :) Platsenta tuli mõni aeg hiljem, kui ma voodi peal istusin, umbes 15-20 minutit peale sündi. Tundsin pressi tulevat, tõusin põlvili ja platsenta tuligi välja. Hästi suur oli, nagu pool lapse suurusest.

Helistasime perearstile, kes tunnikese pärast läbi astus. Vaatas lapse üle ja katsus, kuidas minu emakas oli kokku tõmbunud. Ta oli nii lahke, et tõi meile ise järgmisel päeval haiglast isikukoodi, seega ei tulnud meil mingit paberiasjandust ajada :) 
Kui perearst teisel päeval tuli, sai laps mõõdetud ja kaalutud. Pikkus 54 cm, pea ümbermõõt 38 cm ja kaal 4600 g... Nii et pikk väljutus võis tuleneda lihtsalt lapse suurtest mõõtudest – ta vajas aega, et ennast vaikselt välja keerata ja teed venitada.

Mul on tagantjärele väga hea meel, et otsustasin kodussünnituse kasuks. Ei kujuta ettegi, et oleks pidanud selle tähtsa ja piduliku sündmuse ajal ja järel olema kuskil võõras kohas võõraste inimeste keskel. Kõige tähtsam järeldus, mis ma sünnitusest tegin, oli aga see, et väga vajalik on kellegi kogenud isiku tugi sünnituse ajal. Mina alahindasin seda vajadust enne sünnitust. Selles osas tuhat tänu Merjele, kes meid aitas nii sünnituse jooksul kui ka esimesel nädalal pärast seda. Mees hiljem kommenteeris, et peale Merjega rääkimist sain ma sünnituse ajal kohe “teise hingamise”. Samas oli mees ka ise täiesti fantastiline, eriti kui arvestada, et see oli temalgi esimene sünnitus. Ja peategelane tõestas, kuivõrd kenasti lapsed ise sündida oskavad :)