Eva lugu

Eva kodussünnitus

ASSISTEERIMATA LOOTOS-SÜND VEES


Ootasin oma esimest last. Vaatasin vannitoas vanni ega mõistnud, miks ma pean haiglasse minema ja lootma, et sünnitama hakates on seal parasjagu vann õnnekombel vaba. Kui avastasin (ehkki alles kuu aega enne tähtpäeva), et haiglas sünnitamine ei ole sugugi kohustuslik, olin väga õnnelik ja hakkasin internetist koguma infot kodus sünnitamise kohta. Eriti assisteerimata sünnituslood olid nii imelised, et otsustasin samuti mitte kedagi appi kutsuda. Sünd on ju loomulik ja kui keegi ei ütle, mida teha, siis alateadvus hakkab ise tööle ja keha näitab kõige õigemad asendid ja taevalikult tark laps saab rahulikult ise kulgeda. Olin teinud iga päev joogat, aga mingitel aktiivsünnituskursustel polnud käinud (järgmisel korral teeks seda kindlasti). 

Kui tähtpäevast oli üle läinud 12 päeva, algasid lõpuks tuhud. Panin selga kirsipunase villase kleidi, seadsin end korda ja hakkasin sünnipäevatorti küpsetama. Akna taga oli päikselises varahommikus põõsatäis punasekõhulisi leevikesi! Tuhude ajal õõtsusin käpuli põrandal, padi põlvede all. Siis panin mängima igasugust aafrika rütmimuusikat ning hakkasin selle järgi tantsima. See oli palju mugavam, valude ajal võis jääda jalule ja edasi tantsides marlimähkmeid triikida. Samuti tegi see tuju rõõmsaks. Mida hullem valu, seda rõõmsamalt ja metsikumalt tuli tantsida. Kõik sujus nii hästi, et kella viieks õhtul mõtlesin minna vanni ja tunni pärast sünnitada. Süütasin küünlad ja ronisin vette. Delfiinide asemel, kelle abil olin unistanud sünnitada kusagil meres, oli mul delfiinidega dushikardin. Ja ämmaemandaks vesi, õnnis vesi. Vannis aga tunnid veeresid ja ei midagi muud, kui et valud läksid peaaegu väljakannatamatuks (läksin sinna ikka liiga vara). Olin mõtelnud, et laulan rahulikult, aga selle asemel röökisin nagu hirmus karu. Asi ei tundunud üldse edenevat, olin mõelnud, et olen tugevam, aga selles olukorras ei suutnud ma enam sugugi lõdvestuda ega avaneda. Mees keetis aina kuuma vett juurde. Tundsin, et ma ei saa hakkama. Õnneks oli mul üks sõber, kes oli olnud abiks viiel sünnitusel ja ise viis last sünnitanud ning kes oli öelnud, et aitaks mind heameelega. Nii me siis saatsime talle meeleheitliku sõnumi, et ta tuleks. Südaööpaiku jõudis ta kohale ja aitas vabastava hingamisega mind selleni, et ma enam ei karjunud. Siiski oli mu hirm valu ees ja rebenemise ees (sest siis oleks pidanud minema haiglasse õmblema) nii suur, et ma ei avanenud üldse. 

Sünnitoetaja vaatas avatust ainult ühel korral ja  ma olin üsna kinni. Mees ja tema olid vannitoa kuumusest kurnatud (minu jaoks polnud see ju sugugi palav), jäin mõneks ajaks üksi ja palvetasin. Siis veendi mind paaril korral vannist välja tulema, mina aga kartsin maismaa suuri valusid, korraks tulin siiski ja kohe läksid pressid ägedamaks. Hommikupoole ei lootnud ma enam, et laps üldse sünnib. Olin unistanud tema nii pehmest tulekust, et looteveed ei läheks enne lapse sündi, ja nii ka oli. Ehkki ma ei vaadanud kella, tundus, et juba vähemalt tund paistab minust välja ainult vett täis lootekoti ots nagu pisike õhupall. Aga ikka ei suutnud ma avaneda. Otsustasin siis välja tulla ja tantsida. Tantsimine oli tõesti aidanud, siis tundsin salapärast ühendust kõigi nende naistega erinevates hõimudes ja rahvastes, kes tantsivad (rituaalselt) sünnitades. Kuid ma ei jõudnudki vannist välja, pressid muutusid nii tihedaks, et mõtlesin: rebenegu ma kasvõi, peaasi, et laps sünnib! 

Ja siis ta tuli! Sametine pea ja kohe seejärel kehake! Ta vaatas vee alt oma avatud tumedate silmadega targalt otsa, nabanöör lõdvalt ümber kaela ja ümber keha. Sünnitoetaja tegi talle vee all paar kukerpalli peale ja tõstis mu rinnale. Vaimustunult ja naerdes võtsin ta sülle: ta oli algusest peale täiuslik pisike tüdruk! Saatsin teised torti sööma ja istusin vaikselt nutva lapsega vannis ja tervitasin teda õrnalt. Umbes tunni pärast võtsin sisse kükkasendi ja kohe libises välja ka platsenta. Panime platsenta sõelale kausi kohale (lootos-sünd) ja ma pugesin voodisse. Olin kaotanud nii palju verd, et ei jaksanud esimesed päevad peadki voodis tõsta. Ja ehkki laps ei saanud 24 tundi tilkagi vedelikku, ei kaotanud ta tänu platsentale (mille küljest me teda lahti ei lõiganudki) kaalust ja isegi võttis mitusada grammi nädala lõpuks juurde. Mul ei olnud valusid ja avastasin alles kuue päeva pärast, et olin rebenenud umbes viis sentimeetrit. Läksime haiglasse ja teatasime oma kodussünnitusest. Seal oldi väga reserveeritud ega öeldud ühtegi halba sõna. Mulle kirjutati välja salv, mille mõjul lahkliha haav hakkas ise kinni kasvama. Nüüd on tütreke kuu-vanune, käib potil (tähendab, mina potitan teda) ja sukeldub vannis. Praegu tudib siin kandelinas... Olen tänulik, et kõik õnnestus. Ja isegi, kui asi oleks lõppenud haiglas, oleks otsusest kodus sünnitada väga palju kasu olnud, sest olin võtnud endale vastutuse ja saanud palju teadlikumaks ega lootnud, et keegi minu eest midagi ära teeb.



Eva