Joosepi sünd
Joosepi sünd
Kahenädalane Joosep
Lugu algas reede õhtul kella 10 paiku, mil otsustasime mehega välja minna- Londoni kesklinna kolama- niikaua kui veel yhes tykis olen. Tähtaeg oli juba ammuilma yle- laupäeval pidi 41 nädalat täis saama, seega iga hetk pudenemas... Limakork oli päev varem hakanud eemalduma- esimene märk lähedalolevast synnitusest. Linnapeal oli ysna vahva- kõndisime mehega koos nii pool tunnikest või nii ja vastutulevad politseinikuprouad tulid yllataval kombel juttu ajama. Yks kysis, et kas kohe hakkan synnitama, et paistan selline välja, nagu jalutaks tuhude kergendamiseks. Ma naersin selle jutu peale (no polnud valupoegagi ja enesetunne ikka täitsa rase, polnud sedamoodigi, et synnituseks läheb), et pole mingeid tuhusid veel. Teine kysis veel naerdes, et kuna tähtaeg on. Ytlesin selle ka. Soovisid edu ja kõndisid edasi..
Ja huvitav kyll, natukese aja pärast hakkasidki kerged valumoodi asjad... Noh selline kummaline pakitsus kõhus, õrnalt tuntav. Umbes 3 x 10 min jooksul ja kestsid ikka yle minuti. Läksime veel poodi, viskasin nalja, et kui ämmaemand tuleb, siis oleks viisakas vähemalt talle kypsist pakkuda (kodussynnitus oli siis plaanis, kõik ettevalmistused selleks tehtud). Ladusime korvi täis kõiksugu toidupoolist - mine tea, kui asjaks laheb, siis vähemalt toit majas. Ja äkki tundsin, et jah, nyyd vist tõesti hakkab pihta. Selleks ajaks oli kell 10.45 umbes. Sõitsime koju ja otsustasime, et kõnniks koduymbruses veel veidi ringi. Nii mõnus ilm oli ja kõndimine võttis tähelepanu valudelt eemale. Ega eriti kaugele ei jõudnud, sest järsku tundsin, et kõht läheb lahti - kimasime koju tagasi :D
Askeldasin veel köögis, seadsin ämmaemandatele kohvilaua sisse- keetsin termose täie vett, panin teed, kohvid jne. lauale- eks ise teenindavad end, kui kohale jõuavad, saan mina oma valudega tegeleda. Sisetunne ytles, et ega nad ikka ei jõua kyll. Ja tegelikult ma nagu ei tahtnudki kedagi enda ymber.
Mehele kiituseks tuleb öelda, et ta andis endast kõik, et mu olemine mugavaks teha. Kuigi ämmaemandate soovitus oli, et neile tuleb kohe teada anda kui tuhud algavad (esimene synnitus oli kiire - ainult 3 ja pool tundi) ja kindlasti mainida, et esimene synnitus läks kiirelt. No kella 12 ajal ytlesin mehele, et nyyd võib haiglasse helistada ja lasta neil ämmakas koju saata. Loomulikult ei maininud mees sellist pisiasja, nagu esimese synnituse kestus. Öeldi, et ämmakas helistab tagasi.
Valud olid algusest peale regulaarsed ja võtsid jarjest tuure yles. Tuba oli hämar, mina istusin suure võimlemispalli otsas ja hyplesin sellega yles-alla muusika tempos:D. Väga tõhus muide valu eemalepeletamiseks ja tähelepanu hajutamiseks- saab puusi liigutada ja jalad puhkavad samas. Mees tahtis vahepeal palli pihta panna, a ma ei andnud. Mingil ajal tekkis mõte dushi alla minna. Lasin vanni vee jooksma ja seisin dushi all. Paris mõnus, aga valud hakkasid juba selliseks minema, et mõtlesin, et kui hullemaks läheb, on vaja hakata juba häält tegema. Dushi alt tulin 10 minuti pärast välja, nagu õrn pressitunne andis läbi valu märku ja haiglast helistati. Mees võttis vastu, sealt sooviti minuga rääkida. Kuna oli just väike paus tuhude vahel, siis olin nõus. Hakati kysima, et kui pikad on valude vahed jne. Ytlesin, et kui nad tahavad õigeks ajaks kohale jõuda, siis hakaku kohe tulema. Ja kuna uus hoog tuli peale, siis viskasin toru mehele tagasi. Öeldi, et ämmakas on leitud ja kohe helistab tagasi. Mul oli tol hetkel täiesti ykskõik.. Kell oli saanud umbes 1.
Sisimas oli hea meel, et ikka mehega koos. Siis uue valu ajal tundsin, et nyyd läheb lahti. Nyyd olin kindel, et tundsin läbi valuhoo pressi. Läksin ruttu käpuliasendisse ja ajasin taguotsa pysti - mine tea, kas emakasuu on piisavalt avatud, selleks et laps välja tuleks, seega ei tahtnud kiirustada. Paar pressi sellises asendis, hingasin, õigemini lõõtsutasin ja siis äkki tuli kindel teadmine, et nyyd on roheline tee- valud kadusid, alles jäi vaid pressitunne. Muutsin asendit - pea yles, taguots alla ja veed tulid plaksuga. Tundsin, kuidas laps laskus synnitusteedesse. Kui esimese synnitusega hõiskas ämmakas juures, et pressi-pressi, dikteerides tempo, siis seekord oli kõik teisiti. Kamandasin mehe kohale, et võtku nyyd vannimantel seljast mul ja passigu peale. Ei lubanud end puudutada. Muusika oli just vaikinud - CD sai otsa õigel ajal. Presside ajal hingamine muutus natuke - õrnalt tuli häält sekka (eelmine kord ei olnud selleks vajadust, kuna pressisin hing kinni), kuid ise kaasa pressida eriti ei soovinud. Siis mingi hetk tundsin, et vaja ise kaasa pressida õrnalt, samal ajal hingates ja kui pea hakkas lõikuma, siis vaid hingasin ega pressinud. Meest suutsin ka läbi kõige selle juhendada -et ärgu last puudutagu ega yritagu tõmmata välja, vaid hoidku lihtsalt käed all. Ja siis ta tuli - nagu rakett. Tegi veel pahase kaaksatuse ja sain ta enda sylle. Kell oli 01.09
Ja helises jälle telefon. Ämmaemand helistas, et saab umbes tunni aja pärast tulla. Mees vastu, et hiljaks jäi :D Ämmakas, kuuldes et laps teeb häält, käskis helistada kohe 999 ehk siis kiirabisse. Mees siis helistas. Oi, siis läks asi huvitavaks ja parajalt tobedaks. Mees pidi andma kodu aadressi, mille ta ähmiga ara unustas :D Mina siis tuletasin talle meelde (kolimisest kyll juba aasta möödas, hihii). Sealt kästi niikaua toruotsas olla, kuni kiirabi kohal. Mina muidugi parajalt torisesin, et visaku mees toru hargile ja tulgu vaadaku oma last. No 5 minuti parast oli kiirabi kohal. Päris yllatav kui kiired nad siin on! Tahtsid mu haiglasse viia. Kysisin ,et milleks, et enesetunne on normaalne, laps hingab, on täitsa terve. Ei lähe ma kusagile. Siis seisid nad nõutute nägudega toas ja lõpuks arst kysis, et kas tahan, et nad nabanööri läbi lõikaksid. Ei soovinud seda - saatsin nad elutuppa (ise olin magamistoas) ja ytlesin ,et tulgu siis tagasi, kui platsenta on syndinud. Mees muidugi pidi neile andma seletusi toimunu kohta.
Õnneks oli mu ema kogu selle jandi peale yles ärganud (olin ta siia appi kutsnud, et vanema tytrega (2a 6k) toime tulla) ja kutsusin ta enda juurde. Väga teretulnud nähtus, kuna tahsin ligastest linadest ja mattidest lahti saada. (Muideks need mähkimisalused, mis alt kilega ja pealt sihukese imava sisuga, olid selleks otstarbeks superhead - mingi 5 tk läks vaja). Kõik prygikasti ja puhtad matid alla - nii oli palju parem olla..
Platsenta syndis täpselt pool tundi peale lapse syndi- lasin kiirabirahval tulla nabanööri läbi lõikama. Need olid muhedad sellid- lasid mehel nööri ära klammerdada ja läbi lõigata, mida ta ka uhkusega tegi. Viskasid nalja ja ytlesid, et kui mul nende abi enam vaja pole, siis nad lahkuvad. Mul polnud selle vastu midagi. Läksin dushi alla ja mõnulesin seal natuke. Vannivesi oli ikka veel vannis ja mõnusasti jahedaks läinud, jahe dush ja vann oli mõnus kombinatsioon. Tundsin ka ära et rebendeid polnud, mingi kriimustus andis õrnalt tunda. Ei miskit erilist.
Oi kui mõnus oli oma voodisse minna ja laps kaissu võtta. Söögid-joogid toodi ninaalla, laps hakkas ka toidu vastu huvi tundma. Sõi nii pool tundi. Ämmaka kohalejõudmise ajaks lõpetas ära.
Kui ämmakas kohale joudis, oli mul siiralt hea meel, et see ämmakas minu synnituse juurde ei tulnud. Olin teda ka enne juba näinud raseduse ajal ja see oli ainus ämmakas, kes mulle ei sobinud. (Minu kysimusele, et kes teab, mis on naisele parim, tuli vastus, et loomulikult ämmaemand. Kust peab naine teadma, mis talle hea. Minu teisele kysimusele, et miks lõppeb siin pea 30% haiglassynnitusi keisriga, tuli vastuseks, et seda ei tea keegi. Miks synnitused viltu lähevad osadel naistel - jalle ei tea!)
Ta oli selline iseteadev proua, kes kohutavalt kamandas, kyll oli nabanöör liialt kaugelt klammerdatud - minu protestist hoolimata pani plastklambri palju lähemale lapse kõhule (mina soovisin, et see oleks palju kaugemal, et ei peaks kõva plastmassjublakas vastu kõhtu olema). Kaalus lapse ära, toppis riidesse (siiani oli laps käterättidesse mähitud :D) ja siis porises veel tykk aega, et oleks pidanud kohe helistama neile. Yhesõnaga suutis ta mind parajalt ärritada oma kohalolekuga. Tahtis rebendeid õmblema hakata. Ytlesin ,et mul pole yhtegi. Et mingit õrna kriimustust tundsin dushi all.. Ei uskunud mind. No vaatas yle ja konstateeris fakti, et on jah yks pisike marrastus. Ja paistis siiralt yllatunud olevat, et nii suur laps ja ei mingeid rebendeid. Tänasin mõttes Jumalat, et synnituse juures sain oma sisetunde järgi käituda ja et keegi mind sel hetkel ei häirinud.
Samas usun, et ta on kindlasti superhea ämmaemand neile, kes ämmakaid usaldavad ja soovivad haiglas synnitada nii, et nende eest kõik otsused ära tehakse. Aga kodussynnituse juurde sellise suhtumisega ämmaemand ei sobi. Liiga oma stampides kinni. On kas tema arvamus või vale arvamus :D
Mida siis kõige selle peale kosta:
kogu synnitusega jäin rahule, tulemus magab praegu voodis õndsat und. Pojake syndis 26.08.06., kaalus 4100, nimeks saab Joosep. Kõik need jahmerdamised peale synnitust tunduvad tagantjärgi koomilised. Enda olemine kah normaalne. Esimese synnitusega võrreldes on uueks kogemuseks emaka kokkutõmbed, mis minuarust synnitusvaludest hullemad.
Segadusest kodus:
ettevalmistused synnituseks 3 vana voodilina, 3 kiletykki 2 x 2 m. Paar pakki mähkimismatte, mis niiskust imavad ja alt kilega. Yks kile põrandale, teine voodisse, linad otsa, mähkimismatid kõige peale. Kõik see sodi, mis synnituse käigus tekkis, sai mattidega visatud prygikasti, sel ajal kui ma dushi all olin, said kasutatud linad ja kiled samuti ära visatud. Ei mingit koristamist peale prygikoti väljaviimise. Ei saanud prygikast täis ega pesumasin ka mitte. Käterätid pärast pesumasinasse - mees sai sellega täitsa hakkama.
Oma peas olin varem valmis mõelnud, et kui synnituse käigus peaks tekkima tunne või pisikenegi kahtlus, et kõik pole korras, siis oleks otse haiglasse sõitnud. Mees oli asjaga päri. Haigla on olenevalt kellaajast autoga 5-10 min sõidu kaugusel, seega muretsemiseks polnud põhjust.
Oma dushi all käia, oma voodis vedeleda - vat see on luksus.
Vat selline siis meie lugu :D
Joosep umbes tund aega vana - just riided selga saanud
26.augusti hommikul: suur õde Mirjam (2a 6k) pisi-Joosepiga (8 t vanune)
Tagasi