Aprillikuu tünnipoisi sünnilooke (2006)
Sissejuhatus
Pikk raske talv seljataga, ootasin juba ammugi kevadet, rohelust, sinililli ja linnulaulu. Kui esimesed kevade tundemärgid juba tulid, tundsin uut jõudu ja et sünnitus hakkab lähenema, sinililled õitsesid ja arglikud rohelised kõrred pistsid nina välja, teadsin, et nüüd on ainult päevade küsimus.
Suuremad lapsed ootasid, et ta sünniks siis, kui nemad kodus on, st. nädalavahetusel, niisiis arvasid kõik, et pühapäev oleks kena päev tita vastuvõtuks ja mõte selles suunas oligi liikuma pandud.
Arvasime (või ootasime) et ta päevavalges tuleb, aga mõte sünnitada vaikselt oma pere keskel ilma väliste segajateta oli tugevam (eelmisel kodusünnitusel oli liiga palju üleliigset sebimist, telefonikõnesid, inimesi). Samal õhtul teatasidki vanemad, et tulevad enne maale minekut päeval meilt läbi, mõtlesin, et soo..mis ma ikka teha saan, teades, et mu ema hakkaks oma võimalike hirmudega segama aga jäin üsna rahulikuks ja lasin asjadel oma soodu kulgeda. Nii ta siis vist tuligi rahus laupäeva öösel, kus keegi ei helistanud ega astunud uksest sisse.
Ettevalmistused
Viimased päevad tegin pikki jalutuskäike pea hommikust õhtuni jutti, varusin veel viimaseid asju, koristasin, tegin lapsele pesa valmis, ainult pesu jäi triikimata ja on siiani samas olekus kapis.
Nädal enne sünnitust õnnestus hemorroidid saada, ega jõudnud neist enam kuidagi lahti saada, see tegi nats muret ja hakkasin meeletult jääkuubikuid krõbistama, nii et külmkapist oli raske end eemal hoida.
Märgid, et sünnitus on lähedal
Tünni ülesseadmine jäi üsna ööpeale ja nägi välja omamoodi rituaalina, kogu tegevusest õhkus tohutut ürgset jõudu, mees tundus mulle nagu isalind, kes hoole ja armastusega linnupojale pesa ehitab. Ja see mõnus männivaigu lõhn...kõik see laadis mind paraja portsu uue jõuga. Hiljem mõistsin, kuidas see aitas omakorda mehel end ettevalmistada ja jõudu koguda. Pealegi oli tünn juba ühe hästi läinud sünnitusega sisse õnnistatud ja kuidagi hea tunne oli, lootsin sama hästi hakkama saada.
4 päeva enne sünnitust tulid metsmesilased äkki tuppa, viimane neist roomas tünni poole, nagu näitkas teed, ja äkki kadusid, kui tünn koju toodi, siis tekkisid koos tünniga ämblikud, kes seal ümber askeldasid ja raseduse alul nägin unes ämblikke, jälle äkki kadusid.
Ja nii ta tuli, öösel küünlavalgel
Hommikul tundsin, et pean tüdrukutega midagi ühist ette võtma, äkki varsti enam ei saa nendega igal pool niipalju koos käia ja läksime loovustuppa meisterdama, samast poest ostsin väiksele sooja lambavillast karjuseteki allapanemiseks ja hea soe tunne tuli, mõnus rahu ja tohutult jõudu voolas kuskilt sisse, tundsin, et nüüd olen valmis ta vastu võtmiseks. Läksime koju, olin üsna väsinud, aga sebisin ikkagi hilja õhtuni, koristasin tuba, kappe, küürisin põrandaid jne. Lõpuks, kui voodisse jõudsin, olin küll ramp väsinud, aga magamisest ei tulnud midagi välja, ei leidnud õiget asendit ja nihelesin, lõpuks ajasin end üles, kerged valud liikusid all, aga neid oli samamoodi juba paar nädalat hooti mõnepäevaste vahedega liikunud, ega pöörnud neile eriti tähelepanu (sünnitamine polnud justkui meeleski), hakkasin mööda tube ringi kõndima, iga valu vahel tegin midagi kasulikku, panin vee keema, järgmise pausi ajal tegin tee valmis, otsisin rätikuid jne.. Siis läksid valud tugevamaks, imestasin nende üle, ja korra läksin veel voodi, ajasin pepu püsti, et lõõgastuda ja siis tulid pahinal veed voodisse, limakorki ei näinudki. Kobisin siis voodist välja, teatasin asjast mehele ja läks teine nats ähmi täis, kuna tegi alles oma ettevalmistusi( tahtsime sünnitust filmida ja oli vaja lindid ümber lindistada aga sinnapaika see jäigi) ja ootasime teda ju päevasel ajal! Mees käis mul siis kellaga järgi (vist endale asja teadvustamiseks), ja vajutas punkte õlgadel ja seljal, tuhud tulid kohe 2 min tagant, ei mingit pikka sissejuhatust! (nagu eelmisel sünnituselgi), valutuspunktid aitasid väga hästi aga vesi oli võimsam.
Kuna õhtul olime unustanud tule ahju alla teha, lükkasime kogu maja radikad sisse, ruttu vesi tünni, siis läksid korgid välja sellega koos elekter, koputasime küll naabritele, kelle poole peal el. kilp asub, et nad korgid sisse paneksid, aga nad ei kuulnud midagi ja edasi toimetasime küünlavalgel.
Helistasime ka varem kokkulepitud tugiisikule-abistajale, andsin kiire ülevaate, küsis kas ma tahan, et ta tuleks ja ma ei osanud vist midagi vastata, sest arvasin, et ehk aega veel küll, ajataju polnud mul üldse, aga poole tunni pärast helistas mees uuesti, sest protsess oli juba nii äge. Kobisin tünni, oi kui hea seal oli, oled omas maailmas, kaitstud seinte vahel, needki vähesed valud taandusid kohe, ja kummaline surve hakkas allapoole laskuma, ei oska seda teisiti kirjeldada, sest eelnevate sünnitustega kogetud pressile see ei sarnanenud, see oli suur jõud, mis läbi minu väljuda püüdis.
Abiline jõudis ka kohale, olin imestunud, kuidas ta nii ruttu kohale jõudis ja olin seisundis, kus ma ei tahtnud et mind puudutatkase ja minuga räägitakse, vastasin nende küsimustele juba kerge seesmise pahurusega, kuigi väliselt üritasin viisakaks jääda, oleksin tahtnud iseendaga ja lapsega olla, see tunne tuli peale teise laspe sündi, kus tundsin, et kolmanda võiksin täiesti ise ja üksi kuhugi ookeni delfiinide sekka sünnitada...aga abilisest oli palju abi, suunas mu meest, et ta aretaks mingi pikendusjuhtme süsteeme ja osaliselt saime ka kööki elektri, et sooja vett juurde keeta kuna boiler oli juba tühjaks lastud.(jälle kordus sama lugu nagu eelmisel sünnitusel). Mäletan veel mõtet, et kuidas mees ise selle peale ei tulnud, et pikendusjuhtmega voolu saada, ju ta ikka nii omadega muus maailmas oli.
Abilise vaiksed kommentaarid olid väga vajalikud (kuigi see mind häiris, aitas see ometi). Siiski, korra ta katsus natuke, mis asendis lapse pea ja kui kaugel juba protsess on, see vaginaalne katsumine oli ebameeldiv ja tundus vahelesegamisena ja häiris mind veel hiljemgi, aga samas tänu sellele teadvustasin kiirelt olukorra ja muutusin aktiivsemaks ja endast teadlikumaks, hakkasin ka raulikumalt hingama.
Laps oli kogu enamus rasedusest pea hästi all, ja surus kõvasti omale teed ette, naljakas, katsusin, aga ei tundnud ta pead, oli kuidagi pehme ja krobuline asi seal, aga hiljem selgus, et käe alla jäi otsmiku voldike. Eelmistest kordadest andis just pea puudutamine sünnitegevusele hoo sisse, mis on nii eriline tunne ja mida taas ootasin ja olin natuke segaduses, et kus see pea siis on. Arvasingi seepeale, et tal aega veel keerata küll, aga järgmiste hoogudega hingates tuli lupsti pea, siis õlad peaaegu et tundsin seda spiraalset keeramist sees, õlgadega tuli nats verd, ja lükkas eelmise sünnituse mitteõmmeldud (kriimustuse, I aste) nats lahti, aga seda selleks, et see seekord saaks ära paraneda ja tagasi tõmmata, mis ongi toimunud.
Vett sai tünni vähem, kui pidi, aga mahtusime ilusti ära, ja nii eriline tunne oli ise last vastu võtta (esimese lapse võttis ämmaemand, teise mees), olime temaga väga üks olemus, ja samas oli kõik nii- nii loomulik, nagu muuseas, sündis laps ja igapäeva elu läheb edasi.
Suuremate laste pilgu läbi
Lastega oli kokkulepe, et ajame nad üles, kui tita tuleb, nad ärkasid ruttu ja ilmusid vaikselt meie juurde ja nii seisis terve pere reas teispool tünni, abistavad käed rippu üle ääre minu poole, korra oli tunne, nagu loomaaias, oled seal all karukoopas, ja ülevat kõrgelt kõik passivad iga su liigutust, et sulle suhkrutükikest visata, ja siis näha, kuidas selle isuga ära mugid, aga seda heas mõttes. Tüdrukud tõid juua ja olid väga abistavad ja väike imestas, ei tea miks emme nii koledat häält küll teeb (hingasin madalalt uuhh), ja nii ma ta välja hingasingi.
Kohtumine Maal
Võtsin lapse sülisse, nats tegi häält kah, imes natuke ja magas edasi, oligi tunne, nagu oleks magamise pealt teine siia ilma tulnud.
Kuna me ei pannud istet tünni, et võtab liigselt ruumi, siis nüüd oleks pink küll ära kulunud, laps süles, jäin pahasse asendisse ega saanud end ise istuma, et mitte lapsukesega koos vee alla minna, siis mees tõstis mind kaenla alt seljaga vastu seina, ja tundsin käe all midagi muud kui tüdrukute puhul, midagi pehmet, ju siis kotikesed pihku jäid, kõik olid muidugi ülirõõmsad, hämaruse tõttu ei näinud väiksem laps eriti, aga suurem oli küll väga jälginud, tal oli see juba teine kogemus ja nad võtsid kõike väga loomulikult, tulid ise endaga täiesti toime.
Nii siis ligunesime seal vees, rätt ümber, mis midugi osaliselt märjaks sai aga kaelapatja mina näiteks ei tahtnud, sest enamus aega olin neljakäpukil, vahepeal ka tõusin ja muutsin asendeid, sünnitasin põlvili vees, sest kükki ma teha ei saanud hemorroidide tõttu, tundus, et see neljakäpakil natas tõmbas hoogu tagasi, mitte oluliselt. Hemorroidid lükkas muidugi ka korralikult välja.
Kui nabanöör oli tuksumise lõpetanud, lõikas issi selle läbi, eelnevalt sai muidugi kinni seotud, kes seda tegi ja kuidas see käis- ei mäleta, tundus, et üsna kiirelt.Vesi hakkas jahtuma, ja väikesed varbad vees juba jahedamaks minema, sama andis platsenta endast märku, laps rändas õnneliku isa sülle ja abiline kontrollis platsenta olukorda, hakkas teine sündima ja tuli üsna lupsti, plaanisin küll selleks ajaks veest välja saada, aga ei jõudnud enam ja vette tuli seegi, väga huvitav tunne oli, pehme maandumine. Mis imega nad selle sealt pimedas ja kõrgete servadega tünnist ruttu kaussi said, ei tea, aga oli teine ilus, korralik, ülekandmis ega vanaks läinud märke polnud.
Väikekodanik lasi ruttu oma mekooniumi välja rätikusse (vanem õde laenas lahkelt oma lemmik rätiku, ja ütles, et pole midagi, et venna sinna kakas), abilisega koos pesime ta ära ja jäigi magama, lasi ühtejutti paar päeva, oli tegu ta üles ajamisega et tissima saada, tekkiski alul väike vedeliku kadu ja nahk hakkas kuivama, aga 3 päeval juba oli kõik korras, sööb, magab ja küsib pissile, nii et käime juba kausi kohal asju õiendamas.
Lapsed läksid ise magama tagasi, mees pesi tünni ja mina ladustasin platsentat külmikusse (näksasin paar tükikest soolast platsentat ja emakas tõmbas ilusti kokku., muljetasime veel voodiserval paar tunnikest abilisega ja märkamatult saabus hommik, issi täpsustas veel sünniaega, enne kui tuttu sai.
Mõned tunnid hiljem kuulsin läbi une, kuidas väiksem plika vanavanematele helistas ja teatas, et mul on tita ja emme tegi hästi koldet häält aga siis oli tital kergem tulla! Ja mina olen nüüd väikese venna SUUR ÕDE! Hääl endal täis tähtsust ja uhkust.
Järgmine päev tegime osast platsentast perega piduliku õhtusöögi.
Loo lõpp
Aga nii mõnus on aeg maha võtta ja lihtsalt olla, vaatan lapsukese puhastesse silmadesse ja olen lihtsalt õnnelik ja tänulik talle selle suurepärase kogemuse eest, et sain ennast uuel tasandil kogeda.
On suur au, kui keegi sealt suurest hingedemerest valib sind endale teeks, mille kaudu kulgeda siia ilma, aitäh.
Tagasi