Märdi sünnilugu

Lapsevanemateks saamisest olime juba peaaegu paar aastat unistanud, seda suurem oli meie rõõm, kui augustis, 4. pulma-aastapäeval, selgus, et pisike ime on otsustanud meie juurde tulla. Ees ootasid 9 kaunist kuud ja pean tunnistama, et ei saanud raseduse jooksul suurt millegi üle kurta. Esimestel kuudel valdas mind ainult tohutu väsimus, nii et kui õhtul telekast mõnda filmi otsustasime vaadata, siis mees alati naeris, et mina jäin juba 5 minuti pärast teleka ette magama. Aga klassikalist iiveldust või imelikke isusid ma tunda ei saanudki.

Koju tahtsin töö juurest jääda juba esimesel võimalusel, mis teisisõnu tähendas jaanuaris. Siis oli mul võimalus ühineda ka aktiivsünnituse ettevalmistusrühmaga. Mäletan, et esimesel korral küsiti seal minu käest, et mida ma sellelt rühmalt ootan ja vastasin, et ennekõike kogemusi ja lugusid – positiivseid ja negatiivseid. Kodussünnituse mõtet mul sel ajal veel ei olnud, kuigi ma ei olnud seda enda jaoks ka mitte kunagi blokeerinud. Kuid millegipärast olime mehega mõtelnud, et “esimene laps peaks ikka haiglas sündima”. Möödusid nädalad – lugesin erinevaid raamatuid raseduse ja sünnituse kohta, otsisin internetist materjale, kuulasin rühmas räägitud lugusid ja lugesin erinevaid sünnituslugusid internetist – ise pidevalt analüüsides ning endamisi ja mehega arutades, kas meie oleks midagi teisiti teinud? Kas meie laps tahaks niimoodi sündida?

Käisin korrapäraselt ämmaemanda juures haiglas visiitidel (nii nagu “süsteem” ette näeb!), tundes, et tegelikult ei andnud need visiidid mulle peale “numbrite” (kaal, EPK, kõhu ümbermõõt, vererõhk) mitte midagi. Minu käest ei küsitud kordagi, kuidas MINA ennast tunnen. Sellest sai kindlasti üks põhjus, mis viis minu mõtted üha enam kodussünnituse juurde. Tundsin, et haiglas suheldakse minuga ainult numbrite keeles, kuid kas lapse sünd ei peaks olema kõike muud kui numbrid ja normid? Siiski, proovisime sellest “süsteemist” veelkord läbi murda: kirjutasin päris põhjaliku sünnitusplaani, mida koos mehega ühe potentsiaalse tasulise ämmaemanda juurde haiglasse arutama läksime. Peale paaritunnist vestlust tema juurest lahkudes saime selgeks, et „süsteemi“ muuta on raske, kui mitte öelda võimatu. Tundus, et haigla ei taha vastutada loomuliku sünnituse eest, samas ei lubata meil seal ka endil vastutada. Nii läksid mõtted üha enam kodussünnituse juurde ning lõplik otsus sai tehtud ainult kuu varem, siis, kui olime rääkinud ühe sünnitoetajaga. Kuid hoolimata sellest hilja tehtud otsusest tundsin end kindlalt: olin kodussünnituse kohta juba päris palju kuulnud ja lugenud, ning ka füüsilisi ettevalmistusi (hingamis- ja rasedate joogaharjutusi) teinud. Siinkohal ei saa ma jätta mainimata veel ühte väga olulist põhjust kodussünnituse kasuks otsustamisel: minu abikaasa. Kui tema oleks kategooriliselt vastu olnud, ei oleks see otsus sündinud. Tundsin, et minu jaoks on väga tähtis, et ta toetaks mind.

11. aprill oli määratud meie poja ilmaletuleku „ametlikuks“ tähtajaks, mida mina võtsin lihtsalt kui ühte kuupäeva, teades, et ainult väga väike protsent lastest sünnib „ette antud“ päeval. Kuid meie poja otsustaski just sel päeval vaikselt maailma tulema hakata. Tõusin umbes kella 5 ajal hommikul, tundes väga kergeid valusid alakõhus. Mees magas mu kõrval, kuid kui olin paari tunni jooksul mitu korda voodist välja ja sisse hüpanud, et WC-s käia, tõusis ka tema. Teatasin, et mul on tunne, et tita tahab täna sündima hakata. Eks ta mind alguses natuke umbusklikult vaatas, arvates, et mul on lihtsalt „tähtaja paranoia“. Ta püüdis mind uuesti magama keelitada, kuid magamisest ei tulnud mul ega ka temal enam midagi välja (ärevus ju!). Mis nüüd, tagantjärele mõeldes, oli halb, sest ees ootas väga pikk päev. Püüdsime siiski natuke veel voodis lebada, kuid peagi hakkasime toimetama: mina nõmm-liivatee ja kummeli teed keetma, tema maja kütma. Siis tõime magamistuppa madratsi, sest see oli meie välja valitud pesa. Muide, üks meie kassidest, kes umbes 5 kuud tagasi oli meie voodis oma esimese ja senimaani ainsa poja ilmale toonud, käis mind tol hommikul voodis vaatamas ma-tean-mida-sa-tunned pilguga. See oli justkui tõestus, et meie magamistuba on ideaalne paik uue elu alguseks. Aeg-ajalt käisid pisikesed valupojad, mille ajal hingasin või olin neljakäpukil end hööritamas. Limakork oli ka hakanud eralduma. Päeva poole vaatasime filmi ja käisime metsas jalutamas - et aega veeta. Olin helistanud ka sünnitoetajale, kellega iga paari tunni järel telefonitsi ühenduses olime, mina teada andmas, kui kaugel asjalood on. Tuhude vahed olid kuni õhtuni 6-10 minutit (pärast kella 7-8 õhtul ei tea ma kellaaegadest suurt midagi; kella jälgimine ei pakkunud mulle mitte mingisugust huvi). Sünnitoetajad saabusid kella 6 paiku õhtul, ajasime veel juttu, et mis seekordses aktiivsünnituse ettevalmistusrühmas (kust sünnitoetajad just tulid) räägiti, mina käisin vahepeal magamistoas „hingamas“ või rõduukselt välja vaadates „aaa-d“ ja „jaa-jaa-d“ laulmas. Mees masseeris mu alaselga, mis tõi oluliselt leevendust. Tuhud olidki vaheldumisi kas seljas või alakõhus. Kella 10st saadik (nii nagu ma hiljem mehelt teada sain) läks sünnitegevus intensiivsemaks. Minu lemmikasend oli neljakäpukil põrandal või käpukil, käed voodile toetumas, märg lapp näol. Mehe käed olid kogu aeg minu alaseljal, mis tõi tuhudele leevendust, mulle jõudu ja kindlustunnet. Tundsin, et tuhu ajal pean kellestki kinni hoidma. Limakork eraldus jätkuvalt, veed ei olnud ikka veel tulnud. Ega me täpselt teagi, millal need tulid, arvatavasti aegamisi limakorgiga koos. Veed pidid olema selged, sest muud sünnitoetajad ei täheldanud. Mees ja sünnitoetajad aitasid mind tuhude vahepeal püsti ning soovitasid mul pidevalt uusi asendeid proovida, pakkusid juua, samuti hingasime kõik koos. Vahepeal proovisime tuhudele ka veega leevendust tuua: olin käpuli vannis ning mees lasi dušist sooja vett alaseljale – see oli päris hea! Tuhud olid juba päris tugevad, kuid ei näinud kuhugi edasi viivat. Korraks tekkis ka nn „surnud punkt“ ning kaalusime, kas oleks vaja minna haiglasse, et aimu saada, kui kaugel sünnitegevus on. Mõtlesin, et mis see lõppkokkuvõttes mulle annaks, sünnitama pean ju ikkagi ISE. Hirmu ma ei tundnud, küll aga väsimust ja vahepeal mõtlesin, et küll oleks hea end voodile külili visata ning puhata ja seejärel edasi sünnitada. Tuhude vahel sain tegelikult ju alati puhata, aga tollal tundus, et see oli liiga lühike aeg. Ja pikali olek oli absoluutselt välistatud – proovisin ühe tuhu ajal külje peal pikali olla – see oli tunne, nagu oleksin kaaluta olekus ja tuhu valitses mind, mitte mina tuhu, nagu teistes asendites (kuidas keegi üldse saab selili või pikali olles sünnitada?!). Otsustasime veel tunnikese oodata (kell oli siis 4 paiku hommikul). Üks sünnitoetajatest katsus, kui kaugel lapse pea on – 4 cm kaugusel, arvas ta. See andis jõudu juurde. Samuti hakkasime mehega üha enam lapsega rääkima ning sünnitoetajate soovitatud intensiivsemaid asendeid proovima. Kuna ma mingit pressitunnet ei tundnud (kuid teadsin, et lapse pea on väljumisele nii-nii lähedal), püüdsin ise allapoole hingata või pressida, olles mehe ja ühe sünnitoetaja põlvedel täiskükkis. Lõpuks proovisime mehele riputatult täiskükk-asendit. Selles asendis meie pisipoja sündiski, pea ja keha korraga, sünnitoetajate sõnul väljus peaga koos ka üks käsi. Kell oli 5.05. Nabanöör olevat olnud kohe tukslemise lõpetanud ja oli lapsel nii ümber kaela, käte kui jalgade. Kuid poja ise oli roosa ning tõi koheselt kuuldavale kõva kisa, mida jätkus pikaks ajaks ka minu rinnal olles. Mees lõikas nabanööri läbi, mina sünnitasin pisut hiljem kükkis asendis platsenta. See oli terve. Neelasin ka tükikese platsentat ning seejärel läksin duši alla, samal ajal vannitasid sünnitoetajad last. Siis võtsin uuesti lapse rinnale ning toimus esimene imetamine, enne, kui pisipoja välja teenitud unele jäi. Nii ma seal voodis lamasin – kahe väsinud mehe keskel ja imetlesin seda pisikest IME. Väsimus oli kui käega pühitud ja olin täis tegutsemistahet. Sain mõned marrastused ning paar pisikest rebendit, mis sama päeva õhtul üks nn vabakutseline ämmaemand ära õmbles. Järgmisel päeval sai pisipoeg ka kaalutud ja mõõdetud: 2,9 kg ja 50 cm.

Minu abikaasa ning sünnitoetajad olid fantastilised, nad andsid mulle nii palju jõudu ja energiat juurde ning tingimata andis jõudu ja energiat mulle juurde olemine oma kodus. Ei kujuta ette, et oleksin olnud klammerdatud mõnede aparaatide külge või keegi oleks mind pidevalt numbrite keeles kõnetanud. Kodus olin tähtis mina ise ja see, mida mina ja laps tunneme.

Kaks asja, mida ma järgmisel korral (loodan, et veel mõni pisike ime meie juurde tulevikus tahab tulla!) prooviks teisiti teha, on esiteks kindlasti see, et nii kaua, kui võimalik, sünnituse algfaasis puhata (magada!) ning teiseks püüda õppida veel rohkem lõdvestuma ning keskenduda hingamisele, et ka tuhude tipus ning väljutusperioodis see meelest ei läheks.

Vaadates meie imearmast pisipoja ja kuuldes, kuidas mu mees kõigile vaimustunult oma kodussünnituse kogemusest räägib, ei saanud see kuidagimoodi vale otsus olla esimene laps just koduseinte vahel ilmale tuua.