Pärtli sünd

See rasedus oli minu teine rasedus. Juba esimese lapse sünni eel olime kodusünnitust kaalunud, ent ma ei tundnud end siiski tol hetkel selleks piisavalt küpsena, samuti ei olnud mul sünnitusest ju mingit aimu ja seepärast langes valik toona haigla kasuks. Ehkki kõik läks seal hästi, sekkumisi oli nn normi piires, kahetsesin ma haiglasseminekut juba peatselt peale tütre sündi.

Uuest rasedusest teada saades olin juba kindel, et seekord tahan kodus sünnitada. Minu ümber on päris palju kodus sünnitanuid, seega polnud minu jaoks tegu mingi müstika või ekstreemsusega. Sünnituseks valmistusin Jakobi terapeutikumis, suur abi oli ka olemasolevatest sünnilugudest siinsamas kodulehel. Need kõik trükkisin ma välja ja töötasin läbi, joonides olulisemad kohad alla. Mees ei olnud kohe nii valmis, aga polnud ka otseselt vastu. Vaatasime koos kodussünnivideosid ja iga kord terapeutikumist tulles vahendasin oma uusi teadmisi ja emotsioone temalegi. Kuni ta sai aru, et seekord me sünnitame tõesti kodus ja pani omagi vaimu ja füüsise selleks valmis.

Kolmapäeval, 28.03 käisin Jakobi terapeutikumis võimlemas, rääkisin seal veel, et minul küll mingit sünnitustunnet pole olnud, ei mingeid libavalusid ega toonuseid. Teada oli, et järgmisel päeval ei tohi ma sünnitada, sest kõik potentsiaalsed Tartu tugiisikud on Viljandis kursustel. Lisaks oli järgmisel päeval hambaarst ja lõpuks jäi veel vanem laps kah haigeks. Nädalaid selleks ajaks 39+0. Tuleb märkida, et sel hetkel ei olnud ma veel päriselt sünnituseks valmis, kuna esimene laps sündis 41+1, ning lisaks oli mu kõht üsna tagasihoidlik ja kaalugi mitte väga palju juures. Olin kõigile öelnud, et enne aprilli mina küll ei sünnita.

Öösel ärkasin ca kell 4 lapse pideva hobuseköha peale, määrisin ja jootsin teda, aga ta muudkui köhis. Palavik oli kah. Mingil hetkel tundsin päevade moodi valu. Ja mingil ajal jälle. Nõrgalt, aga piisavalt tugevalt, et selle peale üles ärgata, niikuinii olin poolunes. Kell 5 tulin täitsa üles, uni oli läinud, valusid tuli pisut juurde. Keetsin nõmmliivateed, triikisin pesu, pesin köögipõranda ära – kes teab, millal jälle saab. Siis läksin tagasi magama, sest midagi ei toimunud enam. Päeval kerged märguanded jätkusid, käisin siiski veel poes ja ka hambaarsti juures ära. Kella 16.30-17 vahel asi muutus. Tekkis tunne, mida võis isegi valuks nimetada. Umbes 17.15 ajal andsin tugiisikule märku, et vist ikka läheb lahti. Ta pidi jõudma kell 19.30. Mees oli ka töölt saabumas, enne veel pidi kihutama kilet ostma, mis tünni alla panna.

Plaan oli sünnitada tünni, aga tünni ei olnud ikka veel! Pidi küll saabuma paari päeva eest, aga ikka tuli midagi vahele. Tünnimeistrid said alarmeeritud, nad olid just kõik lõpuks ette valmistanud ja kihutasid kohale. Tõstsid tünni sisse, sehkendasid voolikutega, omal 2 poissi kaasas, lisaks minu ligi 3-ne tütar. Mina katsusin samal ajal 2-3 min valuvahedega ka asjalik olla, heites end iga veidi aja tagant hingama. Tünn saadi üles umbes 18-ks, siis hakkas mees pliiti kütma ja vett juurde soojendama, boileri lasime ka juba põhja peale tühjaks. No siis hakkas lapsel igav, panime talle samas toas Tomi ja Fluffi multifilmi mängima, nii ma siis valutasin seal perekondlikult.

Kui peale 19.30 saabus tugiisik, läks juba päris tõsiseks, laps käis ka mind silitamas, mees ja tugiisik ka kordamööda. Lapse paid olid väga mõnusad. Kui ma valjult aa-tasin, siis ütles ta mulle kord, et „ütle nüüd uuu ka”, sest ta oli näinud meid terapeutikumis niimoodi tegevat. Mehel oli nii palju sahmimist, et ega ta suurt silitama ei jõudnud, samas oskas ta oma suured soojad käed täpselt õigesse kohta panna (alaseljale).

Veidi enne 21 tahtsin juba hirmsasti vanni, mul oli väga külm, ehkki toas oli kui saun. No saingi lõpuks, vett oli nibin-nabin piisavalt, et mõnus olla. Enne veel tuli ära limakork ja veidi lootevett nirises mööda sääri. Olin põhiliselt põlvili, ehkki see võttis reied jube läbi. Tugiisik püüdis silitades reisi lõdvestada, aga see andis ainult hetkelise leevenduse. Päris püstiasend ei sobinud mulle, kuna siis muutus kõik peadpööritavalt intensiivseks ja ma tundsin, et ei suuda seda intensiivsust vastu võtta. Parem pikkamisi, aga rahulikumalt.

Tünni saamine oli tohutu kergendus, suur soe läks minu sisse ja lõdvestas mõnuga. Aga juba hakkasid pressid, mille algust tundsin juba enne sisseronimist. Vanem laps oli samal ajal kogu aeg juures, multikas ammu läbi, ta tahtis minu juures olla. Olin tegelikult plaaninud ta ära saata, aga kuna ta oli haige, köhale lisandus nohu ja palavik, polnud midagi teha ja temast sai täieõiguslik sünnitoetaja.

Vannis läks kohe uuesti hirmvalusaks, puristasin ja aa-tasin, aga-ajalt võtsin ka liiga kõrgeid toone. Olin väga häälekas sünnitaja, isegi põdesin seda veidi, aga see oli minu tee. Mingil hetkel katsusin näpuga tupest ja tundsin pead poole sõrme kaugusel. Veel paar pressi, looteveed ja pea hakkas kroonima. Nüüd ma küll juba karjusin aeg-ajalt. Olin mõelnud, et las see pea tulla tasapisi lähemale, aga ei, ta ei läinud enam kusagile, see press tundus kestvat minuteid, ma siis aitasin kaasa ka, kui sain aru, et ta enam tagasi minna ei kavatse. Hoidsin tugiisikul kõvasti käest kinni (vist juba tükk aega), see oli nii hea, samal ajal surus mees mind vee alla, et laps ikka vette tuleks, ta käed leevendasid valu ka.

No ja nii see pea minu karjudes sündiski ja siis oli mul juba paras eufooria, sest enamik tööst oli tehtud. Silitasin lapse pead ja puhkasin. Tundsin, kuidas ta keha mu sees liigutab, see oli niiiii imelik tunne! Ma vist isegi naersin. Ja siis tundsin, kuidas ta hakkab õlgu keerama. See oli maailma kõige müstilisem ja võimsam tunne. (Eelmine laps sündis haiglas lahklihalõikega ja keerati ämmaka poolt ära, nii et temaga mul see kogemus puudus.) Laps keeraski end välja, see polnudki enam valus, pigem isegi orgastiline:) Olin ürgrahul ja rõõmus, laps sündis isa kätele, ta hoidis teda vee all, kuni end istukile pöörasin, siis tõstsin lapse sülle.

Ta vaatas meid vaikselt ja hakkas kohe hingama, ehkki nabanöör oli veel ümber kaela. Kusjuures mina ei taibanud seda kontrollida, ent abiline õnneks märkas enne, kui ma oleks selle lapsel täitsa kinni tõmmanud. Harutasime selle ära, aga kuna olime kõik nii eufoorias, suur laps ka hüppas tünnitrepil, siis hakkas tita nutma, päris kurvalt kohe. Siis ütles tugisik, et hingame nüüd kõik hästi rahulikult, tegimegi nii ja laps jäi ka vait.

/Esimesed sügavalt silmavaatamised/