Triinu Marta sünd

Juuni, 2009

Meie esimese lapse sünd Keskhaiglas oli väga ilus ja tore sündmus. Arvan, et suur osa sellest oli meie hea ettevalmistus ning teine suur osa juhusel, mis meie juurde juhatas sünnitusmajas vaid toredad inimesed, kes aksepteerisid me soove ja tahtmisi 100%. 3 aastat tagasi Sternumis ettevalmistuses käies, imestasin nende naiste julguse üle, kes olid otsustanud kodus sünnitada. Tol ajal endal mul seda julgust veel polnud. Esimene sünnitus kestis kokku 8tundi.

Enne järgmist rasedust, olin täiesti kindel, et järgmise lapse sünnitan kodus. Julguse lisa andsid kindlasti ka sõprade ilusad ja positiivsed kodusünnitused.
Mees oli alguses küll natuke kõhklev, sest meie haigla sünnitus oli olnud ju igati tore ja meeldiv ning miks mitte jälle haiglasse minna. Otsustavaks, sai visiit ämmaemanda juurde kelle plaanisime koju sünnitusele kutsuda. Peale visiiti polnud enam küsimustki kus meie laps sünnib - loomulikult kodus. Alates sellest hetkest oli hinges rahu.

Kui eelmise sünnituse juures ma mingeid erilisi abivahendeid ei kasutanud (lemmik poos oli neljakäpukil uutamine), siis selleks korraks sai varakult kõik koju hangitud, Debra Pascali koolituselt saadud nipid ja võtted mehega läbi harjutatud, suur võimlemispall laenutatud, lemmikmuusika valitud jne. Sel korral kogusime tarkust Avituses sünnitoetaja poolt läbi viidud rasedate võimlemis-ja jututunnis, seegi andis palju julgust planeeritud kodusünnituseks.

Meie lapse sünnitähtajaks oli pandud 03.07.2009. Esimene laps sündis tähtajast 19 päeva varem, miskit pärast olin kindel, et ka see tita sünnib natuke varem. Kodusünnituse tõttu palusin tal oodata 38 nädalani. Ja tita oligi väga hea kuulaja, tuli meie juurde kui nädalaid 38+1. Keha hakkas lähenevast sünnitusest märku andma juba nädala jagu varem. Kõigepealt kadus ära isu, viimasel nädalal oli isu ainult värske kurgi järgi, ükski soe söök enam sisse ei läinud. Õrnalt hakkasin tundma ka emaka "trenni", 2päeva enne sünnitust langes kehakaal 1,5kg jagu. Kui ma 37 nädalal Keskhaiglas kohustuslikus kontrollis käisin, ütles sealne ämmaemand, et pean enne sünnitust kindlasti ka arsti juurde minema, sest arst on ikkagi see kes sünnitusplaani teeb. Minu küsimuse peale, et mis plaani saab viimastel nädalatel sünnitajaga teha, tuli vastus, et kord on selline. Aja sain arsti juurde 09.07 ehk nädala jagu hiljem kui tita sünnitähtaeg. Küsimuse peale, et see ju hiljem kui tähtaeg, tuli vastus, et loodame siis, et ma ei sünnita varem...Ei osanudki midagi kohe kosta, peamine vist, et ämmaemand sai kuskile "linnukese" teha. Ütlesin kõhutitale, et nüüd peab ta selle KH ämmaemanda kiuste kohe varem sündima.

Pühapäeval, 21.juunil, kui olime oma külalised ära saatnud, nõude pesu lõpetanud ja perega diivanile istunud, tundsin kuidas minus oleks just kui õhupall väikse plõksuga katki läinud. Hüppasin püsti ja põrandale jooksid selged looteveed. Vaatasin kella  mis näitas 2315. Rõõmsalt teatasime oma 2,8a pojale, et varsti sünnibki meile tita! Laps ehmatas alguses vete peale ära ja küsis mis mul juhtus. Seletasin talle, et need on looteveed ja see annab meile teada, et tita tahab kõhust välja tulla. Lapse versioon asjast oli, et ju on tital pissi häda ning ta pepu on all ja ta pissis läbi minu. Mees hakkas nõmmliiva ja raudrohu teed keetma ning mina läksin lapsele õhtujuttu lugema. Igaks juhuks palusin mehel keldrist ka võimlemismatt ära tuua, sest ei tea millal asjaks läheb. Mees pani rullis mati põrandale sirguma ja tuli samuti voodisse. Sel korral olin otsustanud kindlasti enne sünnitust magada ning mitte koheselt tuhusi ootama jääda. Peale keskööd, aga andsid esimesed tuhud endast märku, küll vaid õrnalt ning 15-20minuti tagant. Kl 1 paiku ei tulnud enam magamisest midagi välja, sest tuhud muutusid päris sagedaks, mõtlesin minna alla korrusele tuhusi leevendama. Tee peal panin suhu veel arnica terad, et no võib olla hoopiski vale tuhud. Mees jäi lapsega veel magama. Uutasin ja hingasin "jaapanalanna" asendis patjadel, vahepeal nõjatusin kummuti najale. Vaikselt piilusin kella, tuhude vahe oli 3minutit. Endamisi veel mõtlesin, et kuidas siis nii, alles ju kõik algas ja ei saa ju kohe olla tuhud nii väikeste vahedega. Kl 0130 ajal ajasin mehe üles ja ütlesin, et ma ei tea küll kuidas aga mul tuhud nii sagedasti ning võib olla peaks ämmaemandale helistama. Ega ma eriti helistada veel julgenudki, kuidas ma ütlen, et regulaarsed tuhud vaid 30minutit olnud, seda enam et öö ju. Mees arvas, et peaks ikka vast helistama. Võtsin südame rindu ja ajasin ämmaemanda üles. Õnneks lubas ta asjad kokku panna ja tulema hakata. Ämmaemandat oodates proovisin leevendust leida palli peal, mis osutuski kõige eelistutamaks asendiks selle sünnituse puhul. Kl 0230 paiku jõudis ämmaemand meie juurde, mina tegin siis juba tõelist karu häält. Ämmaemand tuli alla korrusele ja kiitis ilusat sünnitustööd. Soovitas mehel vann vett täis lasta ja minul kiiresti vanni minna, sest plaan oli tita vannis ilmale tuua. Kõhklevalt vaatasin ämmaemandale otsa ja arvasin, et vast ikka liiga vara veel, pole ju avatust kontrollinud ning kartsin, et vann sünnitegevuse maha võtab. Ämmaemand kuulas dopleriga tita südametööd ja kinnitas veel kord, et tita on juba nii madalal ning mingit avatust pole vaja enam kontrollida - marss vanni, kui maismaal sünnitada ei taha. Natuke enne kl 3 sai vann vett täis ja sulpsasin vanni. Nii kui vanni sain, võttis asi täispöörded üles. Soovitasin mehel kiiresti fotoka tuua, sest tundsin et tita ongi sündimas. Ämmaemand lisas veel julgustuseks, et lasku ma nüüd tital tulla, ta teeb nii ilusti tööd ja tahab kiiresti meie juurde tulla. Pressid algasid kohe ning tundsin kuidas pea kroonis. Pressi ajal olin neljakäpukil, ämmaemand masseeris mõnusalt selga ja mees hoidis kätest - olgu öeldud, et viimase pressi ajal oli mul meeletu tahtmine millestki hammastega kinni hoida ja selleks osutus mehe käsi...Järgmise pressiga tuli pea mis andis tohutu jõu ja samas küsimuse, et kuidas nii kiiresti siis. Veel 1 press ja väljas ta oligi, kell oli 0315. Tita tegi korraks silmad lahti, vaatas mulle otsa, võttis kohe rinda ja jäi uuesti magama.Nabanööri saime õige pea läbi lõigata. Kogu toimunu tundus täiesti uskumatu. Olime ju ettevalmistanud pikaks protsessiks, kõik abivahendid muretsenud, asendid läbi proovinud - ja seal ta nüüd oli, lups ja väljas, kogu toiming algusest lõpuni võttis 4tundi, keldrist toodud võimlemismatt jäigi sirguma ega leidnudki kasutust, rääkimata teistest "abivahendidest". Siis tuli meelde tita sugu vaadata, meile oli sündinud tüdruk. Platsenta sünniks tulin vannist välja ja too sündis 25minuti pärast WC-s. Läksime üles korrusele "kontrolli", minu tõeline hirm, oli mu enda olukord, sest tita oli tulnud kui rakett. Ämmaemanda hinnang peale läbivaatust oli - just nagu polekski sünnitanud, ei ühtegi kriimu ega marrastust. Mees tegi mulle kiluvõileiba, ämmaemand kirjutas sünnituslugu, aknast oli kosta lindude laulu ning kõik koos vaatasime aknast päikese tõusu. Tita magas ja nosis läbi une tissi. Rääkisime veel natuke juttu, saatsime ämmaemanda koju tagasi magama ning meie läksime oma uhiuue titaga puhkama. Kui vanem laps kl 8 paiku hommikul ärkas, teatasime talle suurt uudist, selle peale küsis poeg, et kas tita sündis vanni, oli ta ju oodanud et saab teda kohe vannis tervitada. Kuid kahjuks või õnneks magas tema õndsalt und ega teinud minu madalat karu häält kuulmagi. Küsisime vanemalt lapselt kas talle meeldib nimi Triinu Marta, noogutuse järel oligi nimi olemas. Sõime hommikust ja ei suutnud ikka veel uskuda, et meie tita oligi sündinud. Minu enda enesetunne oli üli hea, ei mingit väsimust ega valu, polnuks nagu vahepeal sünnitanudki. Kuna ees olid 2 päevased pikad pühad, otsustasime keskpäeval minna Keskhaiglasse ID koodi järgi. Olime valmis suuremaks lahinguks ja seletamiseks, kuid meie üllatuseks läks kõik nagu lepase reega. Peaaegu 1,5tundi paberimajandust, tita ja mina arstide poolt terveks tunnistatud ning asjad olidki korras. Meisse suhtuti äärmiselt hästi ja positiivselt ning kiideti ämmaemanda detailset sünnituslugu. ID koodi väljastanud ämmaemand lisas, et muide ühtegi sünnitustuba öösel vaba polnud ning õigesti tegime, et koju jäime :-)
Olen tänulik elule, et ta sellise ainulaadse kogemuse meile kinkis, samuti suur-suur aitäh meid aidanud ämmaemandale, eelnevalt kogemusi jaganud sünnitoetajale ning muidugi minu perele ning kõigile teistele sõpradele kes mõtetes meiega olid.