Anu lugu

Anu lugu

Sünd

Olin mõne nädala tõbede käes vaevelnud ning peaagu et terveks saanud ja käisin neljapäeval kaks korda ka ktg all - haigla ämmaemandale nimelt ei meeldinud esimese (korralise) ktg puhul, et laps otsustas kõik see ktg-aeg magada - mina selles midagi imelikku ei näinud, ka kõhutitel on õigus unele ja rahulikele hetkedele... aga et kõigi süda rahule jääks läksime siis õhtul tagasi ning jäätisekokteili kaasa ostes tundsin üsna ebamugavat tunnet kõhus - nii et kella viie ajal õhtul oli vast esimene "õige" kontraktsioon. Otsustasin siis ktg all ühendada meeldiva kasulikuga ning tarbisin seal mõnuga kaasaostetud kokteili (kõhutita liikveleajamise eesmärgil) , igatahes jäädi seekordse ktg'ga rahule ning lasti mind esmaspäevani koju... nende ettekujutuse järgi oleks esmaspäeval pidanud aset leidma esilekutsumine, mitte et ma neil enda kallal toimetda oleks lasknud aga mõtlesin juba kus ja kelle juures ktg's käima hakata - no nii südamerahustuseks.

Igatahes kordusid õhtu jooksul kontraktsioonid - valusid küll polnud... ja enne keskööd polnud ka vähimatki korrapära ning 4 tk tunnis pole ka suurem asi tihedus. Seega otsustasin võtta veel mõnusa du__i ja magama minna, lugesin veel titele sõnad peale, et ta mul nii umbes 4 tundi magada laseks, tal aga vist kellatundmisega probleeme ning kell 3 ärkasin valu peale... ning kui juba mina üles ärkan, siis järelikult oli tugev valu. Kolisin siis elutuppa ning üritasin olukorra tõsidusest aru saada... ja peale järgmist valu tundus et vist ikka on täitsa tõsised valud ja mitte unenägu. Siis tuli ka abikaasa mulle seltsi ning otsustasime ämmakale helistada - peale väikest vaidlust teemal, kas ikka on libavalud või ma hakkan ka seekord ettehoiatamata kohe päriselt sünnitama.

Millalgi saabus siis ämmakas, kellaaega täpselt ei tea - umbes kell 4, igatahes oli avatus juba 7cm ning mina juba hernekotile kokku vajunud - no pisut veel suutsin liikuda aga suht magamatuna ning haigus seljataga olin seekord märksa kustunum kui eelmisel sünnitusel. Aga kodustes tingimustes tuli häält ikka märksa rohkem kui haiglas - huvitav kas mõjus see omal territooriumil olemine? Nohuga sünnitades on hingamine paraku pisut komplitseeritud ning kaanisin tänu kuivavale kurgule meeletul hulgal vett sisse... kui oleks veel pidanud haiglasse minema, siis oleks ilmselt segavaid tegureid liig palju saanud. Miski hetk hakkasid pressid... seekord sellist pidevat valuolekut ei tulnudki, see-eest oli valudel isegi teatav regulaarsus - ma olin kindel, et mul sellist asja nagu regulaarne valu ei esinegi (esimene sünnitus ootasin regulaarseid valusid kuni üks hetk pressid hakkasid). Ja veed ei tulnud ka mitte esimese pressiga ja ammugi mitte korraga... Võrreldes eelmise korraga sain presside ajal hingamisega enda meelest paremini hakkama... ja suht lõdvestunud olin ka - niivõrd kui valutav selg lubas (massaa_ oli küll mõnus - tänud kaasale) aga emakakael oli üht servapidi kaua-kaua ees... ei aidanud ka asendi muutused. Lõpuks tahtsin end kangesti rohkem vertikaali lükata, nii läksid aga jalad pingesse... siis finaaliks kolisime jälle vanasse heasse toetatud kükkasendisse. Kõige hullem hetk - kui pool pead oli väljas - ja just see hingamine pressi tagasi hoidmiseks, oehh - see oli raske.

Ja siis ta sündis.... selline mõnus pontsakas pandi mulle rinnale - kaalu küll siiani ei tea, koduse mehhaanilise kaalu andmetel 3,5-3,75 kg, pikkus riiete järgi öeldes ca 51-52cm, hiigelpika jalalabaga ning pikkade sõrmedega poiss. Praeguseks ka ilusate suurte silmadega... alguses olid need natuke paistes ja seetõttu pilukad. Ahjaa, kell oli 6.26 (18. veebruaril) - seega võttis selline tõsisem sünnitamine aega 3,5 tundi, mis ilmselt tänu mu väsimusele tundus palju pikemana. 

Istudes hernekotil laps süles sündis mõni aeg hiljem ka platsenta, pressid tekkisid minu arust peale seda kui ämmakas nabanööri sikutas. Ämmaemand kontrollis ka mind üle, oli paar väikest rebendit - ilmselt mu suutmatusest viimaste presside vaheajal korralikult lõdvestada, kuid vajadust õmblustööde järele ei olnud.

Pärastpoole sooritas poiss ka oma elu esimese vanniskäigu.

Peale vanni hakkas poiss põhjalikumalt ka söömisega tegelema ja nii me kahekesi siis diivanil vastu hommikut ka paariks tunniks tukastasime, abikaasa läks peale kiiret linnaskäiku tütre juurde magamistuppa puhkama – et talle hommikune olukord nii võõras ei tunduks...ja hommikul leidiski „suur õde“ elutuppa tulles eest väikese venna, kelle kohta käis siis kõigile seletamas „piiisikene tita“ ning lisaks veel näidati siis kahe sõrmega tegelase pikkust :-P

Poiss on hästi lahe ning esialgu märksa rahulikum kui preili... ning ta magab ka päeval!!! Vähemalt esialgu...

Ja suur õde on hästi asjalik, toob-viib mähkmeid ning tahab venda süles hoida ning pai teha.