Roosi sünnilugu

10. mai, 2006

Meite Roosi otsustas ilmale tulla 10. mail aastal 2006 ja see oli üks lõbus päev. eelmisel õhtul olime mehega käinud pikalt Nõmme peal jalutamas ja kui ma lõpuks oma kohmaka kere voodisse vedasin, pidin esimest korda raseduse jooksul tõsiselt nentima, et raskejalgne olla on vaevaline. kui ma hommikul seitsme ajal selle peale ärkasin, et mees vannitoas valjuhäälselt nuuskab, ei olnud see õhtune ebamugavustunne millegipärast kuhugi kadunud. püüdsin veel und saada ja paremat asendit otsida kui sees käis miski imelik klõps ja voodi hakkas märjaks minema. laulsin siis tulevasele papale vannituppa tuntud laulusalmi, et "juba vulisevad veed, kui ma silmad lahti teen". ja nii see pihta hakkas. vist. helistasin kohe ka tuulale*, et ta teaks oma vanema lapse hoidmiseks korraldusi teha. tema aga teatas mulle omakorda, et ämmakas on täna tööl. vaat kus lops. minul olid millegipärast päevad sassi läinud ning rääkisin titele juba paar päeva, et see kolmapäev sobiks suurepäraselt ilmale tulekuks. aga see selleks.

Ärevus oli suur ja ebakindlus ka, sest umbes tunni aja jooksul pärast vete minekut ei juhtunud suurt midagi. mõni kokkutõmme justkui käis, aga ma ei suutnud selles mingit korrapära veel tabada. üritasime veel voodis vedeleda, aga varsti ajas ärev meel meid üles. käisin pesemas ja sõime korralikult ja pikalt hommikust. umbes üheksa ajal sain tuulale raporteerida, et nüüd on vist 10 minutilised vahed, aga ega ma selles kindel ei olnud, sest tuhud olid veel üsna vaevumärgatavad. asjatasime siis niisama - mees keetis teed valmis ja päris kogu aeg, et kas võiks juba tünni vett valmis panema hakata. kuna meie boiler mahutab vaid umbes 100 liitrit, aga tünn, mis selleks otstarbeks laenutatud sai (vanni meie majapidamises pole) mahutas vähemalt 500 l, leidisme juba varem, et pliidil vaja vett juurde soojendada. mina siis arvasin, et aega on selle kiire asjaga, mul läheb ilmselt pikalt esimene titt ikkagi ja praegu olemine nii leebe, et ei saa arugi, et sünnitamine käes. saatsin siis mehe veel poodi, kuna külmkapis haigutas totaalne tühjus. ise tegin samal ajal omale pesa ja pesin nõusid. siis sai tuulaga jälle kõneldud ja tuli tunne, et ta võiks juba meile tulla, ehk oskab ta miskit tarka öelda. tuhude vahed olid vist umbes 5 minutilised, aga küsimise peale, et kui kaugel siis asi on, ei osand ma muud kosta, et "kust ma tean, ma sünnitan esimest korda". siiani olin tuhude ajal lihtsalt sügavalt kõhuga hingamist teinud ja sellest piisas täiesti.

Võtsin siis oma nõmmliiva tee manu ja kobisin voodisse. leidsin, et kõige mõnusam on rätsepaistes istuda ja vaikselt puusi õõtsutada ja hingata. kui tuula oma viienädalase jõmpsikaga veidi pealt kahtteist kohale jõudis oli mul jätkuvalt tunne, et mul läheb veel väga pikalt, sest siiani oli asi väga kergesti talutav ja läks veel paremaks, sest nüüd masseeris ta mul selga, kuhu valu kiirgas. aga tuula arvates oli nüüd küll tagumine aeg potid pliidile panna, kuigi mina sellesse veel jätkuva muretusega suhtusin. siis saabus koju tulevane isa ja võttis veekeetmise ja vanni tegemise enda peale. ta püüdis ka vahepeal selga masseerida, aga olgem ausad, see tuli tuulal paremini välja.

Istusin siis jätkuvalt peamiselt voodis ja õõtsutasin puusi ja rääkisin teistega juttu kui tuula leidis, et peaks ikka ämmakaga ka rääkima. siis selle varuvarjandiga, keda ma varem vaid 15 minutit kohanud olin. tal polnud küll töökohustusi, ent see eest kaks väikest last, kelle hoidmisega probleeme. kuna lastel oli lõunaune tegemise aeg, oli dilemma, kas tulla pärast und või panna lapsed autosse magama ja kohale põrutada. ämm otsustas läbi tulla. kui ta umbes kahe ajal koos pealt jõmmi ja tirtsuga kohale jõudis oli meie olemine jätkuvalt üsna rõõmus. peale vaadates ei osanud ta suurt midagi öelda ja arvasime, et võiks avatust vaadata. viskasin pikali ja ämma jõmm uuris et "emme, emme, mis sa teed?". emme vastu "vaatan kuidas tita tuleb". emakas oli siis umbes 8 cm lahti ja toruga kuulates tite toonid suurepärased. ämm siis mulle, et "sul juba enamus tööd tehtud".  selle teadmisega oli mul lõpuks selge, et ma vist nüüd täitsa sünnitan.

Ja sealt peale hakkasid tuhud intensiivsed tunduma. no umbes sellised, nagu ma ette olin kujutanud. koos selja masseerimisega tundusid need siiski veel talutavad. vanni ronimise isu veel ei olnud ja ausalt öeldes isegi istumine sobis jätkuvalt. vahepeal kõndisin ka veidi ringi. kui ma seal voodi peal siis hakkasin hingamise juurde ka veel veidi häält uutama, oli lastel kohe küsimus, et mis see tädi nüüd teeb. emme vastu, et "tädi laulab titat välja". nüüd läks asi selliseks, et ämm ja ristik keetsid kahekesi vett ja vahetasid vahepeal tuulaga masseerimist. tünni valmistamise häda oli selles, et mingi hetk sai sinna veidi liiga palju külma vett sisse pandud ja siis oli suur tegemine vee parajalt soojaks saamine, nii et vaene ristik mässas nigu pesunaine. käis küll vahepeal mind kallistamas ja paitamas. tegelikult mulle meeldis kogu see ümbritsev melu väga - pottidega jahmerdamine ja põrandaid vildikatega sodivad lapsed. sellist tunnet, et tahan vaikust ja rahu, et saaks endasse süüvida ei tulnud üldse peale. pigem oli hää see tunne, et elu keeb.

Ja mõni aeg pärast seda kui ämma jõmm oli küsinud, et "onu, kesse siia vanni läheb" ja vastuseks saand, et "see kõige suurem tädi", oli asi niikaugel, et teiste ärgitusel olin valmis vette ronima. vesi veel küll päris valmis polnud. koorisin siis oma vähesed hilbud napilt enne esimest pressi maha. endale tundus küll, et tahaks pigem kakale kui vanni. tuula siis mulle, et kullake see on press, mine ikka tünni.

Samal ajal oli laste hoidja pärale jõudnud. kui vette jõudsin, tundus see väga mõnusana küll. viimased potid sooja vett veel juurde ja oli eriti hää olla.

Ning siis hakkasid pihta. pressid. et need nii võimsad võivad olla, ei kujutanud mina ette. ja et nad nii kaua võivad käia, ei kujutanud samuti. kuidagi oli nendest kümnetest kui mitte sadadest loetud sünnituslugudes meelde jäänud pigem need, milles kirjeldati paari kolme pressi, millega laps sündis, kui need teised lood, kus pressid käisid tunde, enne kui laps pea välja pistis. vees tundus mulle kõige parem olla põlvili, nn jaapanlanna moodi jalgade asetusega ja tünni äärel rippuda. presside vahel toetasin laupa vastu tünni seina. või rippusin mehe käte peal ja magasin. ja nii need pressid käisid - küll üsna pikkade, ehk paari-kolme minutiliste vahedega. tegin koledat uu häält, mille peale ämm arvas, et see vihane olemine kohe sobib mulle. aga tegelikult olin ja hoopis kannatamatu. meel muretses, et kas ma saan ikka hakkama. ämm ja tuula vastu, et saad, saad, väga hästi läheb kõik. aga eks sain ju aru küll, et pääsu mul pole ja pean hakkama saama, sest ega nad mind siit tünnist nüüd haiglasse tassima küll ei hakka. lohutamine ja tubliduse kinnitamine tundusid kuidagi väga olulised ja julgustavad. aga väike kahtlus mul ikka oli, kas mitte pikale ei lähe. sest ämm hakkas andma korraldusi, et proovi nüüd kükki (see teatavasti kiirendab), proovi järgmise pressiga kaasa pressida. siis hakkas ta mu nibusid mudima (oksüdotsiini juurde tekkimiseks) ja lõpuks arvas, et ootame nüüd ühe pressi veel ära ja siis läheme välja. aga paistis, et Roosi otsustas siiski vette sündida ja see järgmine press oli selline maruline, et tuli pea pooleldi välja. järgmisega terve pea ja keha ja hopsti mulle sülle. eks siis selgus ka, miks nii pikalt asi oli läind. Roosil oli käsi põse juures justkui tahtnuks ta ära lükata nabanööri, mis oli lõdvalt ümber ta kaela. kobisin siis juba koos titega oma imelikust pooleldi kükist ja pooleldi rippuvast asendist tünnis oleva pingi peale kus mind valdas esmalt suur hämmeldus selle üle, kuidas see veider olevus küll mu sisse ära mahtus. aga küll ta oli nunnu oma Aafrika bushmani väljanägemisega. lootevõie tumedal nahal nagu valge savi põõsamehe mustal näol. kui siis pärast nii mõndagi minutit imetlemist keegi kella taipas vaadata, oli see umbes veerand tundi üle viie. värske papa tegi mõned pildid tissiga tutvuvast titest ja siis ronisime vaikselt välja. sest ega seal tünnis enam väga mõnus polnud olla. hää meel oli selle üle, et titt taipas enne välja tulla, kui kõik naabrid töölt koju jõudsid ja õnneks mu üürgamist ei pidanud taluma.

Läksime siis koos magamistuppa voodisse. umbes pool tundi pärast Roosit tuli tema emakook ühe pressiga; ilusti koos lootekestadega. issi imetles oma palja kõhu peal samal ajal titte. istusime siis eufooriliselt kõik koos tubli tunnikese ja nii see meie elu kõige tähtsama külalisega pihta hakkas.

Tõe huvides tuleb tunnistada, et pärast seda suurepärast, rõõmust ja ilusat sündust tuli väga kole piimapais ja üsna traumeeriv isikukoodi taotlemine, olgugi, et vähemalt viimaseks olin ma oma arust üsna hästi ette valmistatud. sain perearstilt tõendi, mida küll ükski haigla ei tunnistanud.

Järelsõnaks või siis ehk hoopis proloogiks tahaksin selgitada, et miks me otsustasime koju jääda. juba üsna mitu aastat enne titehimu tekkimist tundus mulle kodussünnitamine pärast mõningate artiklite lugemist väga sümpaatsena. minu õnnistatud olukorda jõudmise ajaks oli seda sümpaatiat süvendanud isiklikud negatiivsed kogemused kohaliku meditsiinisüsteemiga, kus patsiendi üht põhilst õigust, ehk õigust informeeritud valikule, räigelt eirati. õnnelik juhus oli see, et ma 17 nädalal rasedate joogasse minnes sellise grupi (või õigemini grupid) leidsin, kus koju jäämise ideed toetati. sääl kohtusime ka oma tuulaga.

Oma ülimalt normaalselt ja kergelt areneva rasedusega süvenes minu jätkuvalt tunne, et rasedus ei ole haigus ja sünnitamine operatsioon. samuti sisemine teadmine, et selle titega läheb meil kõik hästi. eriti oluline koju jäämise reaalseks tegemisel oli aga tulevase papa toetus.

Seda eriti pärast eesti kõige hubasema sünnitustoa küastamist haiglatuuril. nii et arvasime, et kui on tunne, et tahaks koju jääda ja kõik on korras (sest miski kriisi või häda korral olime valmis haiglasse minema), siis ei lahku me oma pesast. ja nii me siis jäime ja kõik asjaosalised said oma "esimese sünnituse" kogemuse.

Post, post skriptumiks veel seda, et ma soovitan, ennast selleks ette valmistada. ise lugesin ma kümnete kui mitte sadade kaupa sünnituslugusid. aga vältisin koledaid haiglasünnitusi. siiski ei hoidnud ma eemale kodussünnituse lugude lugemisest, mis haiglas lõppesid. kaks hääd raamatut, lisaks eestikeelsetele, mis mind aitasid olid "spiritual midwifery" ja "birthing from within". aga tõsi ta on, et umbes kuu enne sünnitust oli mul tunne, et nüüd olen ma infoga üle küllastunud ja peaksin pigem tegelema oma kahe kõrva vahelise piirkonnaga, ja ma usun, et see tuli kasuks. tavapärase üsna ratsionaalse ja kontrolli-alti inimesena kartsin, kas mul jätkub piisavalt alandlikku meelt ennast allutada keha käskudele ning kas suudan piisavalt oma keha ja last kuulata. aga tulin enam vähem kenasti toime. väga oluline roll sealjuures oli mu meelest tuulal ja ka ämmakal. sest kui nemad ikka ütlevad, et vot, lahe, see oli üks kõva tuhu ja sellega said sa hästi hakkama, siis toob see väga palju julgust ja kindlust ja rahulikku meelt. mehe toetus on vähe teistsugune.

Sõnaga, ma olen väga rahul, et lisaks ämmaemandale otsustasin juurde paluda ka vaimse ämmaemada ehk tuula. 

*tuula- 'doula' eestikeelseid variante , doula ehk sünnitoetaja, toim.