Simona sünnilugu

5. juuni, 2008

Simona sünd on üks meie pere pisikestest imedest. Oodatud ja loodetud ja salamisi unistatud, kuid ikkagi ootamatu. Simona vennake oli 10 kuud vana kui ma uuesti titaootele jäin. Kuna ma imetasin nii öösel kui päeval, siis ei osanud arvatagi, et keegi mu kõhtu samal ajal pesa teeb. Aga seda üks pisike tüdruk tegi. Ju siis oli Tema Aeg. Meie perele see igatahes sobis väga, laste vanusevahe jäi toredalt väike – 1 aasta ja 7 kuud.

Rasedus oli seekord oluliselt erinev. Kerge ja kiirelt mööduv. Ei olnud mul aega uurida tarku raamatuid ja endale sümptomeid külge mõelda, ei jõudnud nädalategi üle järge pidada – ühe-aastane hoolitses igati selle eest, et mul poleks aega muretseda. Erinevalt esimesest titeootusest ei jõudnud ma seekord isegi arsti juurde. See oli paljuski ka teadlik valik, tundsin, et ei taha kõikvõimalikke protseduure, mida igaks juhuks tehakse. Otsisin üles hoopis oma ämmaemanda, kes ka Simona venna vastu võttis ja käisin korra kuus tema juures. Koos otsustasime ka sünnitada.

Sünnitada kavatsesime kodus. Algselt tundus, et äkki pole mees sellega nõus, kuid mida aeg edasi, seda kindlamaks muutus ka tema otsus. Vaatamata sellele, et Simona venna sünd poolteist aastat tagasi kulges igati loomulikult ja pehmelt, ilma igasuguse vahelesegamiseta sünnitusmajas - oli öö, kogu Viimsi tudus õndsat und, arstionu luges sünnitustoa ukse taga lehte (sest meie sünnitusplaan ei lubanud tal ilma vajaduseta sekkuda), mängis vaikne muusika ja laps sündis vaid mu mehe ja ämmaemanda toetusel. Ainus valus mälestus sellest oli pikk tuhuderohke autosõit läbi öise linna... See oli tõeliselt raske.

Niisiis arutasimegi omavahel, et milleks sõita teise linna otsa sünnituse tarvis „ruume rentima”? Tekkisid ka paar olmeprobleemi – kuhu panna väike vennake, kas keegi saab tulla teda hoidma või peame ta sünnitusmajja kaasa võtma? Pealegi tundus imelik nii olulisel hetkel, nagu seda on uue pereliikme sünd, ta kuskile minema saata.. Pigem tundsin, et just temalt saan ma tohutult tuge ja jõudu. On tal ju kõige värskem kogemus sünnist...

Nagu ikka tekkis ka meil väike tagasilöök kodusünnituse plaanides. Nimelt sõitis meie ämmaemand 11 päevaks Eestist ära ning muidugi jäi selle aja sisse ka oletatav sünni tähtaeg... Ometi ütles sisetunne mulle, et sellest pole midagi. Igaks juhuks andis ta mulle ühe teise ämmaemanda kontaktid, kes oli hea meelega nõus appi tulema kui vajadus on. Võtsime ühendust ka sünnitoetajaga ja saime ka temalt nõusoleku meie tita sünni juurde tulla. Olles varustatud heade inimestega, oli jälle kindlam tunne.

Ning saabuski See Päev – 5. juuni, 2008. Selja taga oli öö täis valetuhusid, kuid seekord olin ma teadlikum ning oskasin võtta arnikat, mis need hetkega lõpetas. Mõneks ajaks vähemalt. Õhtul kell viis sai aga tõeline sünnitegevus hoo sisse. Tuhude vahed muutusid regulaarseks (6-7 minutit) ning tuhud ise intensiivseks ja hingamist nõudvaks. Mees hakkas tegema ettevalmistusi – lasi vanni vee ning ehitas toanurka madratsile pesa, meie pojaga üritasime tuhudest läbi hingata. Tema käpuli minu ees puhistamas ja mina tema järgi :) Vahepeal silitasid nad koos mehega mu selga. Teadsin kohe, et mu pooleteise aastasest pojast on suur abi!! Mehe õhutusel helistasin ka ämmaemandale ja sünnitoetajale. Endale mulle küll tundus, et mis neist segada, äkki on valehäire, siis on pärast piinlik... Aga mõlemad lubasid õige pea tulema hakata. Ju ütles nende sisetunne, et tõepoolest sünnitan. Sünnitoetaja keelas igaks juhuks vanni minna, et ta ikka enne tita sündi kindlasti kohale jõuaks, vannis olles võis kiireks minna.

Kella seitsme ajal nad mõlemad jõudsidki. Pakkusime neile hakkliha-kartuli vormi, et kõigil eelseisva suure sündmuse ajal kõhud kenasti täis ja meeled rõõmsad oleks. Minul olid tuhude vahed juba 2 minutit, jätsin nad kööki sööma ning läksin vanni. Oh kui hea oli soojas vees!!! Meil oli tore suur bassein ka, 400 liitrine, sellises pikutaks lausa igal õhtul. Sünnitegevus vaibus hetkeks ja ma sain mõned minutid puhata. Aga vaid hetkeks, et edasi sootuks intensiivsemaks muutuda! Hingasime koos mehe ja sünnitoetajaga, väga hästi aitas lõdvestuda väljahingamine vette, puristasin nagu aurulaev. Asenditest suutsin olla vaid neljakäpukil, nii nagu eelminegi kord. Ju siis olen mina just niimoodi sünnitama loodud. Vahepeal proovisin küll seljaga vastu basseini äärt toetada ja ka kükkis olla, kuid loobusin neist asenditest kiiresti. Kujutasin ette tita tulekut ning samal ajal ka vesiroosi avanemist. Üldse tunnetasin nii ennast kui kogu sünnitegevust kuidagi palju paremini kui eelmine kord. Eks oma rolli mängis ka see, et teadsin, mis tulemas on ning oskasin oodata erinevaid aistinguid. Valmisolekul on suur jõud. Palju aitas ka see, kui ämmaemand teatas, et avatust on 7-8 cm. Huuuuuh. Jumal tänatud, see oli mu ainus pisike hirmupojake, et äkki ma olen kogu selle aja vältel näiteks ainult 1 cm avanenud.. Selle suure avatuse teate peale saabus paari tuhuga täisavatus ning tundsin ka esimesi presse. Seekord teadsin, mida selle tundega teha – mitte midagi. Mul oli kindel kavatsus tita „välja hingata”. Eelmine kord ma pressisin kaasa... Tundsin kuidas tita keeras oma peakest mu sees ning umbes neljanda-viienda pressi ajal peake ka lõikus. Vahepeal oli mees läinud poega magama panema, kuid jõudis presside ajaks kenasti tagasi. Loodus on ikka imeline – kui muidu ärkab me pojake üles ka tugevama trepinagina peale, siis ajal, mil emme vajas täit keskendumist õekese maailma aitamisele, ei ajanud teda üles ka see emakaru hääl, mis mu seest ei-tea-kust tuli.. Ning siis ta sündiski! Meie tütar! Meie kaua oodatud armastatud tütreke! Korraks imestasin, et kuhu looteveed jäid, aga ämmaemand kergitas rõõmsalt saladuseloori – Simona sündis õnnesärgis! Koos looteveekotiga, mis purunes alles siis, kui pea oli väljas! Siis pole ka midagi imestada kui olles rinnale tõstetud ta vaid vaatas suurte pärani silmadega ringi ja oli lihtsalt lummatult imestunud. Ei mingit kisa, ei mingit stressi. See oli pehmeim tulek, mis loodusel ta jaoks võimalik varuda oli. Mehel oli meeles ka kella vaadata, üheksa läbi üheksa minutit.

Kui nabanöör tuksumise lõpetas, lõikas issi selle läbi. Ka platsenta sündis pehme mulksuga vette. Tunne oli nii kerge ja imeline! Tita mõnules tissi otsas, mind ümbritsevad head inimesed olid kõik nii õnnelikud ja rõõmsad. Meie Simona oligi sündinud.

Pärast pikutasime ja lobisesime veel mitu tundi, sõime kiluvõileiba ja arutasime üksipulgi läbi kõik ilusad hetked. Seejärel läksid naised tagasi koju laste ja meeste juurde ning ka meie pere puges oma suurde voodisse tuttu. 

Ka isikukoodi saime ilma suurema vaevata. Käisime Fertilitases, kust see lahkelt väljastati. Küsiti vaid mõned naljakad küsimused, ju statistika jaoks.. Näiteks läks mingile paberile kirja, et pressid algasid kell 20.39. Ja et kestsid 30 minutit. Tõepoolest, võib olla oligi nii :) Aga vabalt võisid ka poole kauem kesta, sünnitajalt on ajataju sel hetkel veidi palju nõuda. Mõõdud-kaalud saime ka teada, tütreke kaalus sünnihetkel u 3 kg ja oli 50 cm pikk.

Minu jaoks oli kodune keskkond nii mitmel põhjusel oluline. Ei pidanud tuhudega võideldes ennast riidesse panema ja kuhugi minema hakkama. Seekordne sõit oleks jäänud tipptunnile, mis Rannamõisast Viimsisse tähendanuks üle tunniajalist sõitu ehk võimalikku autos sünnitust :). Saime kogu perega Simona siia maailma aidata, keegi ei pidanud sellest sündmusest kõrvale jääma. Mind ümbritsesid kodused asjad ja kodune lõhn. Mu ümber olid hea auraga inimesed, kellel polnud hirme ja kahtlusi, mis oleks võinud mulle üle kanduda. Ma ei pidanud oma õiguste eest seisma, sain lihtsalt sünnitada, nii nagu loodus selle ette oli näinud. Kodus sünnitus oli ilus. Otseses mõttes ilus.

Olen siiralt tänulik kõigile armsatele inimestele, kes Simona sünni juures olid. Oma mehele, ilma kelleta.. Polekski elu.. Ei ole mõtet hakata teda tänama üksikute juppide eest selles elurattas, talle olen ma tänulik Kõige Eest ja Kogu Aeg! Sünnitoetajale, kes tegi suure töö koos minuga hingates ja rääkides ja silitades ja masseerides ning kannatas selle juures ära ka kõik käteväänamised:).  Ämmaemandale, kes oli valvel kõigi tunnaldega ja kes andis teadmise, et mina ei pea millegi pärast muretsema, võin lihtsalt sünnitada. Oma pisipojale, kes vapralt emmet aitas ning hiljem sügavasse unne vajus, et emme saaks paremini keskenduda. Ning kõigile neile, kes mõttes meiega olid!