Robini sünd

Robin on meie pere kolmas laps, kellega teadsin juba enne rasedust, et tema sünnib kodus. Tal on suur-suur venna ja õde. Kodussünnitusele mõtlesin juba vanemat õekest oodates aga siis ei olnud aeg küps.

Eelmise aasta augustis rääkisin mehele, et oleks soov veel ühe pisikese saada ja otsustasime , et tegeleme sellega aasta lõpus. Aga sellele pisikesele piisas ainult meie soovist. Kui siis oktoobri alguses avastasin, et ootan pisikest teatasin issile, et ta saab sünnipäevakingituse. Nii ta siis kasvas mu sees 9 kuud. 7 kuul hakkasin käima jooga ja vestlusringis.

Aga nüüd sellest tähtsast hetkest. Tähtajaks oli meil 2.juuni sellest marssisime ilusti üle. Neljanda juuni öösel tuli limakork millest andsin hommikul sünnitoetajale(ST) ja ämmaemandale(ÄE) teada. Õhtul veel viskasin tuttavate juures nalja, et hommikuks olen kahes tükis. Kella ühe ajal tundsin esimesi valusid mis hakkasid korduma 10min. tagant. Kella kolmeks oli mul voodist kõrini ja kobisin kööki kooki küpsetama. Lubasin endale, et teen koogi valmis siis helistan. Kook ahjus ei andnud hing rahu ja hellistasin ST ja ÄE. Neid oodates olid valud ebaregulaarsed ja kella neljaks kadusid üldse tunniks ajaks. Ise veel muretsesin, et ajasin nad ülesse ja siis äkki hoopis libakad. Kui ÄE ja ST kohale jõudsin sain arnika terad keele alla ja otsustasime tuttu minna. Kell oli selleks ajaks kuus. Minul magamisest eriti midagi välja ei tulnud, sest kui pikali sain olid valud tagasi. Kuna valud olid ebaregulaarsed hingasin neid voodis üle kuni poole üheksani kui tütreke ärkas. Ronis voodist välja tegin tütrekesele putru ja teistele kohvi. Saatsin mehe oma tegudele kuna ei olnud soovi, et ta juures oleks ja ta oli ise ka sellega rahul. Käskis vaid kohe helistada. Kogu selle püsti oleku aja olid valud 3-4 min. vahedega mille mõõtmisest ma olin juba loobunud. Kella kümne paiku hakkas ST basseini valmis seadma ja ÄE vaatas avatust. Tütreke ronis basseini juba enne mind ja nõudis sinna ka oma mänguasju. Edaspidi kellaaegadest ei tea midagi. Ronisin basseini kui kerged pressid algasid. Enne seda olid tuhud andnud puhkust veidi. Olid pikemate vahedega ja nõrgemad. Basseinis olles pressid kadusid ja olid vaid tuhud. Mingi aeg tulin vannist välja, et näha kas pressid tulevad tagasi, muidugi tulid ja veel sellise hooga. ÄE katsus avatust mis oli täiesti lahti aga pisi kõrgel ja lootekott terve. Siis hakkas sünnitoetaja võtma minuga asendeid mis soodustaksi lapse allapoole liikumist. Ütlen vahepeale, et olin selleks ajaks suht väsinud ja pressidest oli juba raske ülehingata. Ronisime siis basseini tagasi, et laps saaks ikka vette sündida. Mingil ajal kuulas ÄE veel lapse südamelööke ja arvas siis, et tuleb minna veest välja kuna pisi südamelöögid olid aeglasemad ja andis mulle käsu, et nüüd tuleb minul hakata pressima. Uhh raske. Aga mõte, et teen seda oma pisikese jaoks sundis mind ennast kokku võtma. Lootekott läks katki üpris lõpus ja pisi ei keeranud õlgu.Aegadest ei tea midagi aga varsti oli pisi mu kõhul. Tegi kohe häält nahavärv oli ilus ja suurest rõõmust kakkas mu täis. Sünniajaks sai siis 13.16 . Kohe sai helistatud ka issile kes kodu poole hakkas tormama. Kõike seda vaatas pealt ja oli väga kannatlik mu 5 aastane tütreke kes oli varem korduvalt öelnud, et soovib näha kuidas venna sünnib. Paarikümne minutipärast oli issi kodus koos ilusa kimbu lilledega ja tunni aja pärast marssis sisse ka suur venna kes oli küla peal ööbinud. Pääsesin väikese rebendiga mida ei olnud mõtet õmmelda. Nüüd siis kosume ilusti kodus.

Suurimad tänud Marile kes tõstis ja sättis mind lõpus kui kartulikotti. Hingas minuga kui mul kippus see meelest minema ja oli üldse toeks. Suured tänud ka ÄE-le kes oli super.