Tragi beebipoisi sünd

Veebruar, 2018

Minu elu esimene kodusünnitus on nüüd tehtud, ja ma jäin väga rahule. Oli küll raskem kui ma visualiseerisin, aga tänu võrratule sünnitoetajale ja ämmaemandale, kujunes see siiski suurepäraseks kogemuseks. Beebit oodates käisin tavaämmaemanda vastuvõttudel nii nagu ametlik kord ette näeb. Nad avastasid, et beebi platsenta on emakakaela peale kasvanud- eesseinast tahaseina üle emakakaela. See oli paras üllatus mulle (see tähendab et vaginaalselt sünnitamine on võimatu ning on suurenenud tõenäosus enneaegseks sünnituseks)... Hakkasin endaga tööle, et toetada platsenta nihkumist ülespoole.

Järgmisel ultrahelil öeldi et platsenta on külje peal ja loomulikku sünnitust ei sega, ning viimases ultrahelis et platsenta on emaka üleval eesseinas. Jess. Sain hakata ette valmistama enda kodusünnitust. Mehel tekkis vajadus minna tähtaja nädalal 5 päevaks Itaaliasse. Proovisime enne ta lendu sünnitust esile kutsuda kõikvõimalike vanarahvatarkuste abil. Ei midagi. Leppisime kokku et hoian beebit sees seni kuni ta tagasi tuleb 😛 hahaaa... täpselt samal minutil kui ta lennukisse astus (kell 20.30), tulid mul veed ära. Tekkinud olukord oli minu jaoks kohe eriti põnev- pidin ju kõik stsenaariumid ise nüüd ette valmistama esimeste tuhude ajal (laps ämma juurde, mureliku ämma maha rahustamine, haigla asjad ukse juurde valmis, auto stardivalmis, uks lahti, et ämmaemand ja doula saaksid tuppa, erinevate jõujookide komponendid valmis, sünnituspesa, käterätid jne jne.). Kui sain kõigega valmis, siis heitsin pikali, et vaadata kas tuhud kaovad. Mingiks ajaks intensiivsus kadus, aga siis hakkas juurde andma ja ma teadsin et „see ongi see“. Läksin vanni lõdvestuma ja tuhusid mõõtma. Tuhud muutusid järjest intensiivsemaks, aga regulaarsust ei tekkinud kuni sünnituse lõpuni välja. Raske oli lõõgastuda, sest mõõtsin tuhusid ning nuputasin, mis toimub- kas on õige asi või mitte. Kas kutsuda superdoula Aale-Triinu või veel mitte. Kell 3 ta tuli ja võttis tuhude mõõtmise funktsiooni üle. Kõik kulges kenasti. Aale-Triinu luges mulle ette afirmatsioone ja mina vajusin oma mulli sisse avanema, lõõgastuma. Siis aga üllatasid mind tohutud seljavalud. Kuna veed tulid mul püstijalu, siis ilmselt oli beebi sattunud sünnitusteedesse natuke valesti. Õnneks teadis Aale-Triinu, mida vaja teha- võtsin ta juhendamisel tagurpidiasendi, et beebi saaks gravitatsiooni abil sünnitusteedest uuesti välja vajuda ning võtta uue asendi. See õnnestus kiirelt... siiski ei andnud see sünitusele hoogu juurde. Jäin umbes 4cm peale toppama (nii nagu esimesel sünnitusel). Aale-Triinu aitas mul eelmise kogemuse hirmu-valu tsüklist läbi lõdvestuda, ning abistas punktmassaaži ja teiste toetavate nippidega. Tuhud muutusidki taas jõulisemaks ja tihedamaks, ning avatus suurenes mühinal. Läksin uuesti vanni, kus beebi hakkas sünnituskanalist läbi laskuma. Üritasin end tagasi hoida, et avaneda lõplikult. Aale-Triinu toetas mind hästi. Ta helistas ämmaemand Ingridile, et aeg on tulla sünnitust vastu võtma. Selleks ajaks kui Ingrid kohale jõudis, olin ma muutunud korralikuks emakaruks. Ingrid ei teadnud, kas jõuab riideid vahetada või mitte... õnneks jõudis. Mu keha oli selleks hetkeks juba väga väsinud, eriti jalad, mis värisesid (ilmselt sellepärast et beebi oli seljanärvi peale käinud ja need närvid ju jooksevad reitesse välja). Üritasin rahulikult beebit välja pressida nii nagu mind juhendati, aga kõik käis minu jaoks liiga aeglaselt. Tundsin, et ma ei jõua enam füüsiliselt kauem kui pool tundi. Otsustasin et saagu mis saab. Ma pressin beebi välja, nüüd ja kohe! Ja nii ma ka tegin. Kui beebi sai kõhust välja olin nii läbi omadega et ei jaksanud teda hoidagi. Ja eelmise sünnituse lõikearm kah rebenes uuesti.... aga mis sest. Sain hakkama... ja beebi oli tragi. Beebi sündis kell 9, kaalus sündides 4 kilo ja oli 53 cm pikk. Pea ning rinna ümbermõõdud 38cm. Suuuuur poiss. APGAR 9 ja 10.
Järgnevad tunnid hõljusin nagu pilve peal väsinuna, õnnelikuna. Naised askeldasid minu ja beebi ümber ning võtsid vaevaks ka sünnituse märkidest toad ära koristada (et ämmal ei jääks valemuljet kodusünnitusest ja lubaks teinekord uuesti). Olen lõputult tänulik!