Minu esimene rasedus oli kõike muud kui roosa ja rahulik kulgemine. Terve ootamatu raseduse tagus minu 19-aastases peas vaid üks mõte - see ei saa hästi lõppeda! Kartsin sünnitust ja valu rohkem kui surma. Ja nii, 32-nädalal kõik ootamatult lõppeski. Sain ühtäkki enneaegse poja emaks kel, Jumal tänatud, oli piisavalt elutahet, et oma täbarast olukorrast välja rabeleda.

Teine rasedus, 18 aastat hiljem, oli seevastu väga oodatud. Olin lubanud endale, et nüüd "teen kõike õigesti" ja naudin tõeliselt. Paraku aga tundsin end uuesti kui hirmunud tüdruk ja kuna olin aastaid tagasi oma kehale hulganisti trikke selgeks õpetanud, kuidas ühe raseduse ajal toimida, sooritas mu kallis keha minu õpetatut perfektselt. Minu jaoks tähendas see mitmeid rasedusriske. Ei kippunud kuidagi kulgema nii, nagu olin planeerinud.

​

Mäletan esimest kohtumist Gertrudiga hästi! Tellisin ta endale koju joogat andma ja ta tuli. Temas oli midagi arrogantset, mis torkis kohe esimesest kohtumisest alates minu neid omadusi, mis mulle au ei tee. Tasapisi hakkasime minu nautimisväärset rasedust üles ehitama ehk eemaldama sealt minu sekkumist ja hirme, et rasedus saaks ise oma rada kulgeda. Ühelt poolt oli ta toetav ja emalik seal, kus seda tegelikult vajasin, teisalt andis mõnuga pihta kõigele, mis mind ega mu rasedust ei teeninud. Pihta said mu ohvrimeelsus, perfektsionism, enda eest vastutuse võtmise puudumine, nigel enesehinnang ja hirmud. Ta ei andnud mulle utoopilisi lubadusi, mis oleksid lasknud mul elada roosade prillidega vaid pani mu vastutama ja näitas, et see võib olla nauditav. Ta nägi minust läbi ja tegeles päris minuga. See oli kohati raske kuid mitte kunagi ebaõiglane. Ta valmistas mind ette selleks, et sünnitusele võtan ma kaasa iseend ja eriti just selle poole endast, mida ma järjekindlalt endas eitan ja maha surun.

Nii juhtuski. Minu imeline keha pidas suuresti tänu Gertrudi toetusele lõpuni vastu - 39,6 nädalat! Ootamatu keiser lõikas mu ära toetusest, millega olin arvestanud ja viis mu kokku iseendaga. Jaa, just nende omadustega, mida ma lõpuni välja endas eitasin. Seda mõrudat pilli polnud kerge alla neelata. Aga. Ma olen tänulik, et kõik läks täpselt nii nagu läks. Tänu Gertrudile sain ma ümber hinnata oma esimese raseduse loo. Sain tõeliselt nautida oma teist rasedust. Olin varustatud koguaeg infoga, mis millal ja kuidas toimub. Riskidest tulenev paanikaosakond sai mängleva kergusega lahendatud. Gertrud algatas lumepalli nimega "väärtusta end" mis veeres ja veereb siiani ka nüüd, pea 6 kuud pärast sünnitust. Ma võin julgelt öelda, et seda enese armastust ja aksepteerimist, mis minus täna on, ilma Gertrudita seal täna ei oleks. Olen Gertrudile südamest tänulik selle seikluse eest, mis aitas ja aitab edasi mul naiseks ja emaks kasvada! Palun jätka nende imede loomisega! Südamest aitäh!

​

Minu silmis oled sa noor, julge, enesekindel, uljas, pidevalt edasi areneda tahtev ja väga empaatiline naine! Sa tunned ära, millal on päriselt vaja lohutada ja teed seda suurepäraselt. Samas oled sa väga konkreetne igasuguse välja vahutava jama suhtes ja ei lase selle alla mattuda - sa ei haletse ega kiida takka vaid ütled karmilt seda, mida on vaja edasi minekuks. See eeldab, et tunnetad küllalt selgelt, mis Sul vastas on ja näed sisu, mitte pakendit. Sisu nägemine aga annab Sulle võimaluse teha tööd sellega, mida inimene päriselt vajab.

Minu arusaam rasedusest, sünnitusest ja imikutest on liikunud skaalal nullist sajani - alguses ei teadnud kohe mitte midagi või projitseerisin enda peale teiste negatiivseid kogemusi aga praegu on päris mõnus ettekujutus ja teadmine.

​

Mul on Sinuga olnud turvaline ja hea ning samas ka piisavalt raske. Raske selles mõttes, et Sa pole lasknud mul teo moodi oma kotta peitu pugeda ja lasta elul endast mööda tuhiseda vaid oled mulle nina alla peegli surunud ja sundinud iseendale otsa vaadates elama. Arvestades minu pöörast hirmu igasuguse valu ees, viisid Sa mu nii kaugele, et olin valmis valuvaigistiteta ise sünnitama! No see on tohutu saavutus! Au Sulle! See tundub mulle siiani natuke uskumatu, et olin valmis seda tegema.

​

On nii palju asju, mis on minuga sel perioodil toimunud. See on olnud nagu kiirareng ehk õpi nädalaga uus keel selgeks. Seda kõike on olnud nii palju, et tunnen, et see heliseb minuga veel pikalt kaasa. Ma olen saanud tervendada oma esimese sünnituse lugu, mida endale räägin ja teha rahu seal olevate valusate teemadega. Mõtestamise ja tervenemise protsess jätkub ilmselt veel mõnda aega.

​

Sa oled mulle tutvustanud suurepäraseid raamatuid ja Sul on vastused mu igasugustele küsimustele varnast võtta. See on tohutu väärtus.

Oled jätnud hiigelsuure jälje minu ellu ja ma olen südamest tänulik, et oled minu doula! Soovin Sulle palju suurepäraseid naisi ja kogemusi. Sa oled imeline töös, mida armastad!

Minu heurekad:

Mis lugu sa endale jutustad?

Kuidas sa endast räägid?

Kuidas sa endaga räägid? Aga väsimuse või füüsilise koormuse ajal?

Ikka veel ohvriroll.

Eraldi elades jätkad vanemate hinnangu andmist endale juba ise, kordades karmimalt. Sa ise teed seda endale.

Seda, mida emalt ootad, saad endale ise anda, sest sa ise tead täpselt, mida vajad.

Võta vastu kõik tunded, täna neid ja saada ära.

Mida sa oma lapsele soovid ja nüüd kujutle, et see on täitunud.

Kui sa ei taha või ei tea või ei saa, keeldud vastutust võtmast.

Kuhu sa ka ei läheks, sa võtad enda ühes kõigega kaasa.

Ära tee teise hilinemisest enda probleemi - see pole sinuga seotud.

Küsi seda, mida sisimas tahad, aitab alati kehvema ja raskema variandi valimisest.

Oi kui palju hirme mul on!

Tee asju, mida kardad, võta seda kui sülle sadanud võimalust enda kitsaskohtadega tegeleda!

Beebi ei mahu sinu jamadega koos kõhtu. Ta saadab need sulle üles, et need ära lahendaksid.

Saada ära kõik, mis sind enam ei teeni.

Küsi abi ja võta see vastu.

Esmalt tulevad su enda vajadused. Pane end esimeseks.

Mida sa viimasel ajal enda heaks teinud oled?

Võta vastu need küljed, mis sulle enda juures ei meeldi.

Kirjuta üles, mida tunned, sest rääkides on filter vahel ja kõik ei pruugi välja tulla.

Kirjuta oma sisemisele lapsele.

Kuidas sa tead, et sünnitus on raske ja valus kui sa pole seda kogenud?

Sa oled manifesteerija aga kahjuks negatiivse manifesteerija. Mõtle, kus sa oleks kui selle ära lõpetaksid.

Sa tead, kuidas hirm töötab. See on alati ühtemoodi. Sa saad valida.

On sinu valik, kuidas sa oma kehasse pärast sünnitust suhtud - see ei ole miski, mis juhtub ise.

Beebi on kõhus 24/7 turvalises keskkonnas. Mõtle, mida ta maa peal tunneb?

Emapiim on midagi palju enamat kui söök. See on vedel armastus!

Anna endale aega.

Muutused ongi rasked.

Vaata kui imeline ja tark keha sul on!

​

​

Aivi Tilk
2 lapse ema