Lisee sünnilugu

07.09.2020

Meie teine, Neitsi tähtkujust pisipreili sündis 07.09.2020. Lisee tähtaeg oli tegelikult 31.08.2020. Ta sündis täpselt 41+0 rasedusnädalal. Nagu meie esimene laps, sündis ka Lisee kodus. Seekord juba päris meie oma kodus, Tammistes. Mõlemad olid planeeritud ja assisteeritud kodusünnitused.

Teada saades Lisee olemasolust minu kehas, valdas mind esmalt ehmatus. Lisee ja Laureen on mõlemad planeeritud lapsed aga teise raseduse teada saamine tekitas mõningaid hirme. Peamine küsimus - kas ma saan ikka hakkama? Tundub lihtne vastata, et mis siin ikka - kõik ju saavad. Tegelesin oma hirmudega ning sain peagi rahu hinge ja usu enesesse tagasi, et ma saan hakkama.

Lisee ootuse ajal olin seekord oma otsustega mõttel, et aega on ja vaatame jooksvalt, kus me sünnitame ja kas me soovime ka seekord doulat. Olin avatud meelega ja lasin beebil kasvada ning tajuda, mis soovid mul ajaga tekivad. Kui riigis tekkis eriolukord ja haiglates rakendati piirangud tugiisiku osas, siis teadsin, et soovin kodus sünnitada. Helistasin ja teatasin beebiuudisest taaskord Ingridile, kes oli meie ämmaemand ka Laureeni sünnil.

Alles kuuendal raseduskuul kirjutasime doula Marju Randlale, kes oli ka Laureeni sünnituse juures toeks, et mis ta arvab ja kas ta saab meile tugiisikuks tulla - saime kohe Marjult jaatava vastuse :)

Marju olemasolu Lisee sünni juures on meie jaoks ülivõrdes asendamatu. Peale Lisee sündi, olin niii niii tänulik, et ma võtsime selle otsuse vastu ja soovisime ka seekord doulat sünnituse juurde. Marju olemasolu ja naiselik õrn energia oli seekord eriti toetav. Mingil hetkel, kui tuhud tulid, sain aru, et Marju käest või kaelast kinni hoides on turvalisem ja kergem tuhusi üle hingata. Võib-olla seetõttu, et ta teadis mida ma tunne, olles ise 4 lapse ema.

Kaks nädalat enne sündi andis keha märku, et valmistab end sünnitegevuseks ette. Seda lausa nii tugevalt, et helistasin öösel kella 2 ajal Ingridile. Käisin sooja dušši all ja nii olidki tuhud läinud. Helistasin Ingridile, et ta võib koju tagasi minna, selleks hetkeks oli ta 30 km juba sõitnud.

7. septembri hommikul kell 4 tundsin läbi une kergeid valusid, mis mul enam edasi magada ei lasknud. Kirjutasin Marjule, et ta võiks tööle minnes oma koti kaasa pakkida kuna ilmselt tuleb tal mingil hetkel meie juurde sõita. Samal päeval oli mul tegelikult ka ämmaemanda vastuvõtt ITK-s, kuhu otsustasime mitte minna, sest sünnitegevus oli alanud ja leppisimegi Ingridiga kokku, et olen pigem kodus ja puhkan.

See päev oli ilus ja päikseline. Kuna me hommikul Tallinna ei läinud, otsustasime, et lähme veedame veel kolmekesi koos ühe mõnusa päeva. Käisime kristallipoes kristallidelt energiat laadimas ja viirukeid ostmas, lõunat söömas ning Laureeniga mänguväljakul mängimas.

Plaanisime, et Laureeni kodust ära ei vii vaid pigem soovisime, et ta oleks selle sündmuse ajal meie juures, meil oli abiks ka Lauri sugulane, kes Laureeniga sellel õhtul tegeles. Õnneks Laureen sellel päeval lõunaund ei maganud ning seetõttu jäi ta juba 20.30 ööunne ilma ühegi ärkamiseta. Tuhude vahed läksid lühemaks, kohe kui Marju jõudis - ilmselt tundis keha ennast turvalisemalt. Marju jõudis 21.30 ja siis helistasime ka Ingridile.

Seekord olid tuhud väga tugevad, nende ülehingamisega sain hakkama, aga keskendumist oli palju, et valu ei võtaks kontrolli kehalt üle. Enamuse ajast olime elutoas kuni tuli tunne, et soovin tualetti. Sinna jõudes proovisin istuda, kuid see oli liiga valulik. Lauri pakkus, et lähme duššinurka ja sinna me jäimegi kuni Lisee sünnini. Marju pakkus, et laseme mulle alaseljale lõdvestuseks sooja vett, mis oli väga mõnus, oleks võinud seda varem tehagi.

Sooja vee all olles tundsin ühtäkki tugevat survet ja siis tulid veed. See oli hetk, kus ma olin südamest õnnelik ja hakkasin naerma, ütlesin Laurile ja Marjule - teate, ma olen nii õnnelik praegu, et veed ära tulid. Minu jaoks tähendas see valulike tuhude lõppu ja teadmist, et enam pole palju jäänud.

Hakkasidki pressid ja peale nelja pressi sündis Lisee. Kell oli 23:23. Ja seal me olime, Lauri, mina, Lisee ja Marju. Marjule oli see eluesimene kogemus olla ilma ämmaemandata ja ise kogu protsessi juhtida. Lauri ja Marju said sellega imeliselt hakkama. Ma olen ääretult uhke, meie kõigi üle. Ingridil oli selleks hetkeks veel sõita 30 minutit. Sellel ööl oli paks udu, mis aeglustas Ingridi jõudmist meie juurde. Peale tema jõudmist toimus tavapärane kontroll minule ja beebile. Koostastati sünnitusprotokolli ning jäime ämmaemanda ja doula lahkumist kolmekesi diivanile puhkama.